20. juulil 1969 astus inimene esimest korda Kuu pinnale. Kosmosevõidujooks sai alguse 1950ndate aastate keskpaigas, mil nii Nõukogude Liit kui ka USA olid käivitanud oma kosmoseprogrammi – eelkõige sõjalistel eesmärkidel, aga ka maine kujundamiseks.

„See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale,“ lausus Neil Armstrong 20. juulil 1969. aastal esimese inimesena Kuule astudes. USA oli võitnud kosmosevõidujooksu olulisima peatüki vaatamata sellele, et peaaegu kõik varasemad esmasaavutused olid kuulunud Nõukogude Liidule.

1957. aastal saadeti NSV Liidus orbiidile Sputnik 1, esimene Maa tehiskaaslane.

1961. aastal tegi esimese inimesena esimese kosmoselennu Juri Gagarin.

1963. aastal sai Valentina Tereškova esimeseks kosmoses käinud naiseks.

Kuuvõidujooksu algus


Gagarini lennu ajaks polnud enam vähimatki kahtlust, et venelaste olemasolev kosmosetehnoloogia edestab jänkide oma. Seepärast oli ameeriklastel vaja kaugemat eesmärki, milleni jõudmine kestaks aastaid ja võimaldaks Nõukogude Liidule tehnoloogiliselt järele jõuda. Seejuures oli 1961. aastal presidendiks saanud John F. Kennedy valimiskampaania käigus lubanud kulutada kosmoseprogrammidele vähem raha kui eelkäija Dwight D. Eisenhower.

Kuuprogramm oli Kennedy jaoks mõnes mõttes sundkäik. Vahetult pärast tema ametiaja algust, 17. kuni 20. aprillil 1961 üritati Sigade lahe dessandiga (mida kavandati juba Eisenhoweri ametiajal) kukutada Kuuba vasakpoolset valitsust. USA toetatud mässulised said seal NSV Liidu toetatud Kuuba valitsusvägedelt hävitavalt lüüa. Fidel Castro jäi mitte ainult ametisse, vaid muutus suisa rahvuskangelaseks. Samal ajal sai USA maine veel teisegi valusa hoobi, sest vahetult enne Sigade lahe kriisi, 12. aprillil 1961 oli NSV Liit saatnud Gagarini esimese inimesena kosmosesse.

Kennedyle sai selgeks, et USA ei saa kõrge propagandaväärtusega kosmosevõidujooksus enam sabassörkijaks jääda. 1962. aasta 12. septembril pidas Kennedy Texases kõne, milles kuulutas, et Ameerika Ühendriigid on alustanud Apollo programmi: „Me oleme otsustanud minna Kuule!“. Samuti palus Kennedy rahval kuulendude programmi toetada.
KUULE! NASA kuuprogrammi üks peaarhitekte Wernher von Braun ja president John F. Kennedy.
Foto: NASA

Seevastu Nõukogude Liidu juhtkond oli oma Kuu-programmi suhtes väga kidakeelne. 1961. aastal mõningad kõrged parteiametnikud selle olemasolu küll möödaminnes mainisid, kuid pärast seda valitses Nõukogude Liidu kavatsuste osas vaikus. Alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist avalikustatud dokumentidest selgus, et Kuu-programm sai tugeva tagasilöögi 1966. aastal, kui suri selle aju Sergei Koroljov. Huvitav on fakt, et enne Koroljovi surma Nõukogude Liidu avalikkus teda ei tundnud. Koroljovi roll oli nii tähtis – kosmosetehnika arendamise esimene eesmärk nii NSV Liidus kui ka USAs oli ikkagi sõjaline – ja kompartei juhtkond kartis, et USA võib talle atentaadi korraldada. Seetõttu avalikustati Koroljovi roll kosmoseprogrammi juhina alles pärast tema surma.

Apollo programm


Üsna Apollo programmi alguses 1963. aastal pakkus Kennedy toonasele Nõukogude Liidu juhile Nikita Hruštšovile ka võimalust ühiseks Kuu missiooniks. Tänapäeval arvatakse, et Hruštšov oleks pakkumise ehk vastugi võtnud, kuid enne jõudis Lee Harvey Oswald Kennedy mõrvata ning tema järel presidendiks saanud Lyndon Johnsonit Hruštšov ei usaldanud.

Apollo kuulendude programmi kogumaksumus oli umbes 22 miljardit eurot (tänases vääringus umbes 136 miljardit eurot). Tipphetkel töötas esimese kosmoselaeva Kuule saatmise nimel üle 400 000 inimese. NASA valis välja 32 kosmonaudikandidaati (USAs nimetati neid astronautideks), kellest 24 hiljem ka kosmosesse jõudsid. Apollo 1 lend oli planeeritud 21. veebruarile 1967.
ESIMENE MISSIOON: Apollo 1 meeskonnaliikmed Virgil I. "Gus" Grissom, Ed White ja Roger B. Chaffee 10 päeva enne tulekahjus hukkumist.
Foto: NASA

Nagu kosmoseprogrammidega tavaks kipub olema, ei möödunud ka Apollode lennud ohvriteta. Stardiharjutuste käigus süttis Apollo 1 27. jaanuaril põlema ning leekides hukkusid kõik kolm astronauti. Seetõttu järgmised lennud tühistati ning esimene mehitatud Apollo järjenumbriga 7 jõudis orbiidile alles 1968. aasta oktoobris.

Tuntuimaks Apollodega seotud äparduseks on ilmselt siiski Apollo 13 hapnikuballooni plahvatus, seda peamiselt tänu sama nime kandvale Hollywoodi linateosele. See leidis aset siiski juba pärast esimest Kuule maandumist ning imekombel jäid kõik kosmonaudid tookord ellu.

Apollo 11


Apollo 11 meeskonda kuulusid Neil Armstrong, Edwin „Buzz“ Aldrin ning Michael Collins. Algselt pidi esimese inimesena Kuule astuma kuumooduli piloot Buzz Aldrin, kuid lõpuks sai selle au osaliseks laeva komandör Armstrong. Ametliku veriooni kohaselt olevat tal olnud lihtsam esimesena moodulist väljuda. Alles aastakümneid hiljem avalikustati otsuse tõelised tagamaad – Armstrong oli tsiviilisik, Aldrin aga sõjaväelane ning NASA ei tahtnud, et esimesena Kuule astunu oleks militaartaustaga. Lisaks peeti Armstrongi ka isikuomadustelt meeldivamaks ning seetõttu meediakõlbulikumaks.
APOLLO 11 MEESKOND: (vasakult) Neil Armstrong, Michael Collins ja Edwin „Buzz“ Aldrin .
Foto: NASA

TÄHTIS TÖÖ: Neil Armstrong kuumoodulit putitamas. USA lipp juba lehvib.
Foto: NASA

Apollo 11 õhkutõusu näidati TV-otseülekandena lisaks Ameerika Ühendriikidele veel 32 riigis. NSV Liit nende hulka ei kuulunud ja Eestis oli ajalooline sündmus nähtav vaid Soome TV kaudu. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides hinnati telepubliku suuruseks 25 miljonit inimest.

Mis kasu oli Apollo 11 missioonist? Lisaks võimalusele end kosmosevõidujooksu võitjateks kuulutada tõid 21 tundi Kuul viibinud USA kosmonaudid sealt kaasa ka pinnaseproove, millest leiti kolme uut tüüpi mineraale. Lisaks jäeti Kuu pinnale rahu sümbolina oliivipuu oks ning sõnumiketas hea tahte avaldusega neljalt USA presidendilt ja 73 maailma riigijuhilt. Omaette küsimus on see, et isegi kui me ei ela siin universumis üksi, siis kas nende sõnumite leidjad sümbolitest ikka aru saavad.

Miks Kuu-missioonid lõpetati?


Apollo 11 oli ameeriklastele nende endi silmis kosmosevõidujooksus lõpliku esikoha toonud. Järgneva kolme aasta jooksul käidi küll veel mitmel korral Kuul, kuid 1972. aastal saabunud naftakriis muutis missioonid liiga kalliks. Lisaks sellele oleks edasistel Kuu-missioonidel puudunud praktiline väärtus. Seetõttu muutus Apollo-programm lõpuks USA elanike seas ebapopulaarseks ning president Nixon oli sunnitud sellele joone alla tõmbama. Kui Apollo-programmi ajal sai NASA USA aastasest eelarvest kuni viis protsenti, siis tänavu vaid 0,4 protsenti.

SUUR PAUK: Saturn V kanderakett koos Apollo 11 meeskonnaga stardib Kuu poole. Saturn V on jätkuvalt inimkonna ajaloo võimsaim kanderakett.
Foto: NASA
Nõukogude Liit üritas mehitatud Kuu-missiooni ellu viia veel kuni 1974. aastani, kuid õige pea peale USA loobumist mõisteti sealgi, et see poleks enam missioonile kulutatavat raha väärt. Kosmosevõidujooks asendus koostööga, esimene Sojuz-Apollo ühislend toimus 1975. aastal. Kaugemaks eesmärgiks võeti rahvusvahelise kosmosejaama rajamine, mitte enam Kuu. Koostöö jätkub tänini ning rahvusvahelise kosmosejaama projektis osalevad lisaks USAle ja Venemaale praegu ka Euroopa Liit, Kanada ning Jaapan.

Kas tulevikus võidakse uuesti Kuule minna?


Vaatamata kõigele pole tulevased Kuu-missioonid võimatud. Esimesena hakkas sellest rääkima rahvusvahelise kosmosejaama projektist kõrvale jäetud Hiina. Seni on hiinlased Kuule saatnud vaid mehitamata missioone, kuid jälgides Xi Jinpingi pingutusi Hiina maailma juhtivaks jõuks viimisel ei saa välistada, et täpselt nagu külma sõja ameeriklased, arvavad hiinlased nüüdki, et just Kuul käimine võiks nende ülemvõimu kõige paremini näidata ja mainet parandada.

Maha kanda ei maksa ka USAd. President Trump mõtleb kohati nagu laps ja sarnaselt väikestele poistele tundub ka talle kõik kosmosega seonduv väga põnevana. Seetõttu on ta seadnud NASAle ülesandeks saata inimesed taas Kuule juba aastaks 2024. Seejuures peaks üks Kuul kõndivatest astronautidest seekord olema naine, et USA saaks taas end mingil alal esimeseks kuulutada. Ent Trumpi ettevõtmistele omaselt on kogu projekti saatnud suur segadus. Juuni alguses kirjutas Trump Twitteris, et „Kuul käidi juba 50 aastat tagasi. NASA peaks keskenduma hoopis suurematele asjadele, näiteks Marsile (mille osa Kuu on)“. Jah, tegemist on muutmata Trumpi tsitaadiga, ta tõesti nimetas Kuud Marsi osaks.

Lisaks vallandas Trump 10. juulil kaks kõrget NASA mehitatud missioonidega tegelevat juhti. Samuti pole kindel, kas Trump jääb ametisse ka teist korda, tema kaotuse puhul demokraadid ilmselt Kuu-projekti ei jätkaks.