„Seal metsas oli inimesi veel! Ja nad mõtlesid, et me oleme puhta lolliks läind! Me korjasime Marjuga mingeid seeni, mis nägid välja nagu hobuse sitt! Keegi ei arvanud, et see on seen.“

Peep, halud süles, seletab, kus see täpselt toimus.

„Kui sa Seljakülast Nõvale keerad, tuleb liivane kõrgem koht, kuhu venelased vanasti tankidele maa sisse süvendid kaevasid. Marju, mis selle seene nimi on?!“

(Peebul endiselt halud süles.)

Marju: „Värvhernesseen!“

„Novatt. Mina neid nimesid ei tea. Marjul korjab neid imelikke seeni, mida teised ei taha!“