Kõht hirmust krampis, saabun neitsi Maarja ilmutuspaika, mis on just nii kõrgel, et pilvise ilmaga on lihtsalt üleni pilv. Asun vabatahtlikku teenistusse pühamu snäkibaaris, kus palverändurite toitmiseks sulatame üles sügavkülmutatud sööki. Peaaegu nagu tavaline hotell, kui ilmalike vabatahtlikega ei töötaks kõrvuti nunnad ja koridoris ei lööks patsu preestrid. Sellega ikka annab harjuda. Uus sõbranna usaldab mulle, et pühamus pole tal siiani õnnestunud masturbeerida. Et on pihta hakanud ja siis pooleli jätnud, sest õhkkond on lihtsalt nii veider. Tõesti, alguses tundub kõik lausa ohjeldamatult vaga. Mõne aja pärast aga enam mitte.