Foto: Rauno Volmar

Ilmselt kasvatab 99,9 protsenti vanematest oma järeltulijaid teadmisega, et annavad oma lapsele parima, mis neil anda (pean silmas eelkõige vaimseid väärtusi) – nad õpetavad lastele asju, mis nende meelest on õiged ja eluks vajalikud. Käsud-keelud on head, sest annavad aimu maailmas valitsevatest karmidest kirjutatud ja kirjutamata seadustest. Vabameeslus ja tolerantsus on head, sest need õpetavad iseseisvust ja vastutustunnet. Lapse tööle sundimine on hea, sest õpetab aru saama, et asjad ja raha ei tule siin ilmas lihtsalt kätte. Aga hea on ka lasta lapsel teha, mis iganes tal pähe tuleb, sest millal siis veel, kui mitte lapsepõlves... Arusaamad heast ja halvast on väga erinevad, kuid kiusama ei õpeta oma last küll ükski lapsevanem. Või...?

Mis siis viltu on läinud, kui mõnest saab kiusaja ja mõnest teisest kiusatav?

Süüdlase võib ju leida, võib juhtunule isegi „diagnoosi“ panna (koolikiusamine näiteks), aga sellest punktist peaks analüüs alles algama.

Empaatia on vaid osaliselt kaasasündinud, suuresti on see aga õpitav, lapse puhul jäljendatav.

Narrimine iseenesest on laste seas tavaline, seda tuleb ette kõigil, ka sõprade vahel. Pole mõtet hakata iga väikse aasimise pärast draamat üles kütma.

Küsimus on selles, kuidas narrimist talutakse. Ühtedele mõjuvad sõnad nagu hane selga vesi, teistel, kelle minatunne on ebakindlam, on see raske taluda.

Üks laps on sünnipärastelt omadustelt hea suhtleja, teine aga kohmakas, ei adu täpselt, mis ta ümber toimub. Ta ei tea, mida öelda või teha ja siis võib juhtuda, et see kukub välja kuidagi naljakalt või imelikult. Kui tal veab, pole tema klassikaaslaste hulka sattunud tüüpe, kes on sünnipärastelt omadustelt tugeva liidri tüüpi ja kelle hing on kunagi katki tehtud. Kui nii läheb, areneb lapsest õrn ja tundlik tüüp, kelle maailmakogemus ütleb, et ta ongi sellisena okei. Aga kui tema „sõprade“ hulka satub kiusakaid tegelasi, võib kogu tema saatus kujuneda teistsuguseks.

Laste agressiivusest (mille vaid üheks väljenduseks on kiusamine) on palju kirjutanud ka psühhoanalüütikud. Mu vana sõbra Sigmund Freudi tütar, lastepsühhiaatria pioneer Anna Freud (mitte vähem tunnustatud psühhoanalüütik omas vallas kui tema isa) tegeles lastekodulastega, sealhulgas nendega, kes olid üle elanud koonduslaagriõudused. Anna Freud ja tema kolleegid leidsid, et stressi ja psüühilisi häireid tekitavad mitte niivõrd sõjakoledused ise, kuivõrd ilmajäämine lähedasest suhtest. Ta on kord kirjutanud, et „Bad boys are sad boys“.

Ka meie lastepsühholoogid teavad (tundes hästi kodusid, kust „pahad kurvad poisid“ tulevad), et kiusajad on sama õnnetud ja katki kui nende ohvrid.

Lihtsalt ühel on tugevam minapilt ja ego, teisel hapram. Nõrgad sotsiaalsed oskused on aga mõlemal.

Võtmeküsimuseks on empaatiavõime.

Empaatia on võime intuitiivselt teise inimese „nahka pugeda“.

Empaatia on kaasasündinud omadus vaid osaliselt, suuresti on see aga õpitav, lapse puhul täpsemalt jäljendatav. Kui laps näeb-kuuleb kodus, et üksteisele halvasti ütlemine (iroonia, sarkasm), aga ka tülitsemine ja sõimamine on igapäevased, siis ta kohanebki sellega. Ahaa, niimoodi tehaksegi! Aga mul on ju paha tunne... Järelikult peabki nii olema, ju siis sellel planeedil siin käivadki asjad nii, kahju küll. Aga ma olen võimeline selle välja kannatama!

Päris väike laps õpib matkides: enne veel, kui ta sõnadest aru saama hakkab, tajub ta vanema hääletooni. Esialgu on see veel tegelikust empaatiast – teise olendi tunnetest mõistusega aru saamisest – kaugel. Umbes kaheaastaselt hakkab lapsel tekkima mingi arusaam moraalinormidest, ta on saanud vanematelt sellekohaseid kinnitusi: kui sa teed nii, saad kiita, kui aga naa, järgneb emme pahameel. Kolmeaastane võib süümepiinadeta kärbselt tiibu rebida ja teda pole mõtet südametuses süüdistada – tema empaatiavõime pole veel nii kaugele arenenud. Kui aga sama teeb kuueaastane, on see lapsevanemale järelemõtlemise koht.

Minatunne on nõrk neil lastel, kelle vanemad on olnud rangelt kontrollivad ja ülikaitsvad, nn helikoptervanemad, kes on füüsiliselt ja psüühiliselt pealetükkivad ning nõuavad lapselt kuuletumist. Teine äärmus – kui lapse saavutused jätta tähelepanuta, tema tunnetega manipuleerida või tema tundeid naeruvääristada – on samuti kurjast, nii rikutakse tema eneseusk.

Võtmeküsimus on lapse tunnete asutamine ja arvestamine. Täiskasvanu ei peaks peale suruma, mis on lapsele hea. Täiesti kuritegelik on aga lapsele öelda, mida ta tunneb või peab tundma, nagu „Pole sul häda midagi, mine parem õue!“

Empaatia puudumine või kui lapsevanem on emotsionaalselt ligipääsmatu, nõrgestab lapse minatunnet. Ja laps vajab kallistamist, puudtamist, silitamist, kogemist, et ka tema keha eest turvaliselt hoolitsetakse – seegi on oluline osa klaari ja tugeva minapildi kujunemisel.

Paljudel juhtudel pole lapsevanemal vajagi asuda lapsel sõpsidega õues tekkinud probleemi lahendama – piisab empaatiast, öeldes umbes seda, et „ma mõistan, et sind praegu solvati“. Kui te aga ütlete talle „ära ole kurb“ või „ära ole vihane“, siis tunneb ta tõrjutust. Sest ta ju on hetkel kurb ja solvunud!

Kui ta minapilt on tasakaalus, tuleb ta oma solvumistunde ja pallimängusõpradega ise toime.