Sotsioloog Orna Donath, olete kirjutanud uurimuse emadest, kes kahetsevad, et nad on emad. Miks valisite sellise teema?

Ma kirjutasin magistritöö Iisraeli naistest ja meestest, kes ei taha saada lapsevanemateks. Ja kui ma sain oma töö valmis, jäi minus kummitama lause – kui sa ei saa lapsi, siis sa kunagi veel kahetsed! Otsustasin doktoritöö kirjutada kahetsuse seosest laste saamise või mittesaamisega. Teaduskirjandust läbi töötades nägin, et on tehtud palju uurimusi lastetutest – mõned lastevabad inimesed kahetsevad, et neil ei ole lapsi, teised mitte. Aga nägin, et pole tehtud ühtegi uurimust lapsevanem olemise kahetsemisest! Otsustasin intervjueerida 23 naist ja 10 meest, kes kahetsevad, et nad said lapsevanemateks. Doktoritöös keskendusin lõpuks ainult naistele. Meestega tehtud intervjuusid ma ei kasutanud.

Kas on vahet, kas sõnu “kui saaksin uuesti alustada, ma laste saamist ei valiks” lausub mees või naine?

Need sõnad on valusamad, kui seda ütlevad naised, emad.

Mind üllatas, et mitu uuringus osalejat olid kolme, nelja lapse emad. Miks nad valisid selle elu, saada nii palju lapsi, kui nad ei tahtnud olla lapsevanemad?

Üks naine, kes minuga ühendust võttis ja ütles, et kahetseb emaks saamist, kutsus mind endale koju külla. Kui läksin tema juurde ja koputasin, siis ukse tegi lahti rase naine. Tal oli juba kaks last, ja ta oli jälle rase! Ma küsisin, miks ta minuga ühendust võttis. Ta vastas, et hetkel, kui ta sai emaks, oli ta elu läbi, aga kuna ta juba sai lapse, siis pidi ta lapse eest hästi hoolitsema, ja lapsel on vaja õdesid ja vendi, samuti on tal vaja suurt õnnelikku peret. “Ma ei saa enam mõelda iseendale,” ütles see naine.

Iisraelis ei peeta õigeks, kui peres on ainult üks laps. Tähtsad on õed ja vennad. Paljud emad, kes mõtlevad, et neile piisaks ühestainsast lapsest, tunnevad, et nad ei ole head emad, kui nad ei saa rohkem lapsi. Nad tahavad, et nende lapsed kasvaksid üles emotsionaalselt, sotsiaalselt, intellektuaalselt heades oludes ja et neil oleksid õed-vennad.

Kas teie tahate lapsi?