TROLL JA AINULT TROLL: Trollifännid Heini-Sten Poidjutšenko ja Mari-Liis Meisterson sõidavad sarvedega elektribussiga 10–12 korda päevas. Vallo Kruuser

Ta sõidab Koplist üheksanda trolliga Lillekülla, istub seal ümber esimesele trollile ja jõuab sellega Vabaduse väljakule. Kahe trollisõidu vahele jääb lühike jalutuskäik, aga need pole tühja raisatud meetrid. Tee viib mööda trollidepoo aia tagant. Alati jääb midagi põnevat silma.

Heini-Sten ja tema tüdruksõber ­Mari-Liis Meisterson (20) on Eesti kõige andunumad trollifännid.

Nad peavad päevikuid, kus on kellaaja täpsusega kirjas kõik trollisõidud, trollide numbrid ja liinid. Heal päeval sõidavad nad sarviliste elektribussidega oma 10–12 korda. “Enamasti seetõttu, et meile meeldib väga,” ütleb Mari-Liis.

Nad teavad kõiki trollijuhte nägupidi. Nad teavad, kellele meeldib valjult muusikat kuulata. Nad teavad, kes hoiab oma trolli kiiskavalt puhtana ja on valmis kohvitopsiga sisenenud reisija hoobilt välja viskama, sest kes neid plekke pärast kasiks!

Nende kahe kodus, Kopli väikeses kahetoalises korteris on ühte tuppa kogunenud väikese muuseumi jagu trollidega seotud kraami – plekist liinisildid (kadusid käibelt, kui tulid elektroonilised tablood), raamitud klaasialune täis kõikvõimalikke trollipileteid, mille keskel kutse Väike-Õismäele 1. juuliks 1982 – kaheksanda trolliliini avamisele. Komposter – mis kadus ajalukku koos roheliste kaartide tulekuga. Joonistused trollidest, trollipildiga padjad, tekk, millele on lastud trükkida trolli pilte.

Piltidel ja patjadel on enamasti üks konkreetne sinivalge trollibuss, mille paremal esipõsel sinine number 331. See on Mari-Liisi lemmik – lühike Solaris Trollino. “Kõige nunnum!”

Album, kus on numbrite järjekorras kõigi Tallinnas liiklevate trollide pildid. Trollijuhivorm, mille üks tuttav juht raatsis ära kinkida.

Selle keskel on ainus trollifänlusest vaba tsoon – traatpuur, kus mürgeldavad viis deegut.

“Mul oli ükskord võimalus saada endale trolli sarved. Oleks vaid mahtunud, siis viinuks ma nad endale koju,” ütleb Mari-Liis. “Ma tahaks, et mu tulevases kodus oleks üks tuba ainult trolliasjade jaoks.”

2013. aastal käisid nad Krimmis, et sõita maailma pikimal trolliliinil – 86 kilomeetrit Simferoopolist Jaltasse. Trolliliin lookleb seal üle mägede ja mööda Musta mere kallast. Sõit ühest otsast teise kestab veidi alla kolme tunni. Reisiks raha saamiseks küpsetas Mari-Liis vahvleid ja kooke, mida nad ühel heategevuslaadal üritasid müüa. Keegi eriti osta ei tahtnud.

Mari-Liis veab Facebookis trollifännide lehekülge Trolleybus, juuni algul täitus järjekordne ümmargune number – 1800 jälgijat, Argentinast Uus-Meremaani. “Austraalias olid just suured protestid, võitlesid trolliliini sulgemise vastu,” ütleb Mari-Liis. “Mina olen selle lehekülje ainuke boss.” See omakorda tähendab, et iga päev teeb ta leheküljele mitu postitust – enamasti pildid trollidest ja linnadest, kus trolliliiklus veel au sees.

Trollifänne on üle ilma palju vähem kui bussi- või rongifänne. Tõsiste Eesti trollifännide kokkulugemisel jäävad Mari-Liis ja Heini-Sten aga hätta: kas ainult nemad kaks või ehk on üks veel?

Heini-Sten ja Mari-Liis said tuttavaks internetis, ühistranspordifoorumis. Mari-Liis oli toona 14 ja esialgu oli foorumirahvas kahtlev: kas tõesti on võimalik, et nii noor tüdruk võiks olla trollifänn?

Heini-Sten on põline mustamäelane Siili peatusest. Tema lapsepõlve trollid olid 2, 3, 4 ja 9. “Bussiga sõitsin väga vähe, neid seal polnudki.”

Mari-Liis on pärit Märjamaa lähedalt ning tema lapsepõlv oli täiesti trollivaba. “Ma vist isegi küsisin kunagi emalt, et kas trollil on rööpad.”

Teismelisena hakkas ta internetis kolama ühistranspordifännide foorumis ning aasta hiljem elasid Mari-Liis ja Heini-Sten juba koos. Üks ühendavaid lülisid just trollibussilembus.

Nad sõidavad vahel koos lõpp-peatustesse, et seal seisvaid trolle pildistada. Kui osa ­juhte on nendega sõbrad, siis leidub ka selliseid, kes on ähvardanud, et kui kaamerat ära ei pane, juhtub midagi hullemat.

Tuleval aastal pannakse Õismäe trolliliinid seisma, asemele tulevad hübriidbussid.

Mari-Liisi arvates on kõik hübriidbusside katsetused seni läbi kukkunud ning trollidest loobumine Tallinna linnas suur rumalus.

“Muidugi, trollid on ostes kallid, aga nad tasuvad end ära. Elekter on odavam. Mulle trollid meeldivad, nad on puhtad, ei tossa ja on palju ilusamad!” ütleb ta.

Nad suunduvad trollile – number 9 viib Koplist Mustamäele Keskuse lõpp-peatusse.

“Sel juhil on raske jalg,” ütleb Mari-Liis. Peeglist paistab pisut spordireporter Tarmo ­Tiisleri sarnane sohver, kes Koskla peatuses sooritab lennuka väljasõidumanöövri.

“Seis on kurb, kümne aasta pärast Tallinnas trolle enam ei ole,” arvab Heini-Sten.

Ta haarab Mari-Liisil tugevamalt ümbert kinni – esiteks on juht raske jalaga, teiseks on niimoodi hea ja kindel seista. Poisi käed on kindlalt tüdruku ümber. Mari-Liis vaatab ujedalt ja ütleb: “See tagasild teeb nii koledasti aua-aua!”

Jään kuulama. Teebki.