Esimesel Eurovisioni võistlusel osales vaid seitse riiki, nüüd on osalejate arv paisunud 42-le. Lavale on lubatud isegi Austraalia. Muutunud pole ainult osalejate hulk, vaid ka reeglid: millises keeles laulda, kes on kohtunikud, kes ja kuidas võib võistlusest osa võtta. Kuidas on aegade jooksul muutunud arusaam heast eurolaulust?

Kurbus teeb comeback'i


„Oli aeg, mil Eurivision keskendus ainult muusikale. Siis tulid aga uisutamine (Venemaa, 2008), alasti võimlemine (Rumeenia, 2013) ja põlevad klaverid (Austria, 2015). Võib täitsa olla, et sellise sõu sugemeid oli juba võistluse algusaastatel. Paraku ei paistnud see kuidagi fännidele välja, sest saadet kanti üle raadios,” jutustab Aljanaki Mooncascade'i blogis.

Enamiku eurolaule võib liigitada popmuusika žanrisse (mõningate eranditega nagu Lordi "Hard rock halleluujah" või meie oma Elina Nechayeva). Tegelikult on lubatud kõik žanrid. Ainsad piirangud on: laul peab kestma alla kolme minuti ja taustamuusika tulema lindilt. Laulja kõlab otse-eetris. Muide, kuni 1973. aastani oli olukord just vastupidine, lubatud oli vaid otse-eetris esitatav saatemuusika.

Seda, kas laul on rõõmus või kurb, saab masin analüüsida küllalt lihtsalt. Rõõmsa emotsiooni hulka loetakse muusika, mis on enamasti mažoorses helistikus. Negatiivseid tundeid nagu viha või kurbust väljendavad minoorsed palad. Näib, et eurolaulud on enamasti rõõmsakõlalised ja see on nii võistluse algusaegadest saati. Minoorseid lugusid on alati vähem olnud. Eriti rõõmsakõlaliselt paistavad silma 1980ndad. Millenniumivahetusest alates on aga näha kurvameelsuse kasvavat trendi ehk minoorsete lugude osakaal on kasvamas. Kui pilt nii jätkub, on paari aasta pärast nukrad lood ülekaalus.

„Kurbus on lauludes tagasi ja seda elujõulisemalt kui kunagi varem,” märgib Aljanaki.

Kurvakõlaliste akordide hulk lauludes tõuseb jätkuvalt


Metoodikast. Kuna laulud ei püsi kunagi samas helistikus, siis võttis Aljanaki analüüsimisel arvesse kõiki lauludes kõlanud akorde (ka mažooride ja minooride kolmkõlade pöörded) ja nende kõlamiskestust.

Lihtsuses peitub euroevolutsioon

Kas kurbkõlalisusel on ka eelis? Võttes arvesse finaalidesse jõudnud laule, nende viimast akordi ja kohta edetabelis, võib tõesti mõned (loogilised) trendid välja joonistada. Näiteks 1980ndatel aastatel, mil võidukäiku tegid rõõmsakõlalised laulud, jõudsid need ka kõrgematele positsioonidele. Viimastel aastatel on võitjate seas rohkem kurvalt kõlavaid palasid.

Laulud on kompositsioonilt läbi aastate lihtsamaks läinud. Seda näitab erinevate akordide hulk. „Mida enam akorde on kasutatud, seda põnevamalt võib laulu harmoonia kõlada või tuleb vahetada akorde tavapärasest sagedamini, kiiremini,” selgitab Aljanaki. Nii nagu graafikult näha - akordide hulk laulus on aastate jooksul vähenenud.

Andmeid võib pisut moonutada see, et algusaastatel ei peetud kolme minuti reeglist alati täpselt kinni. Aga isegi kui algusaastaid mitte arvestada, jääb trend samaks.

Disko vedas tempo üles: 300+ sõna ühes palas


Laulud on 60 aastaga muutunud tempokamaks. Kui algusaastatel kõlasid sageli ballaadid ja valsid, mille puhul oli raske isegi mingit tempot või läbivat rütmi tabada, siis nüüd saab pea iga loo järgi tantsida. „Selleks hetkeks, kui diskomuusika populaarseks sai, võtsid ka eurolaulud tempo üles. See ei pruugi nii jääda, sest trendijoon on end teistpidi pööramas,” märgib Aljanaki.

Mõistagi mahub tempokamatesse lugudesse rohkem laulusõnu. 1960ndatel esitati ühe loo jooksul umbes 200 sõna. Tänapäeval on laulus vähemalt 300 sõna. „See tähendab ilmselt ka seda, et jääb vähem ruumi instrumentaalsetele vahemängudele,” märgib Aljanaki.

Lauludes öeldakse aina enam sõnu, kuid need korduvad


Aga mida kolme minuti jooksul öeldakse? Õigem oleks vist isegi küsida, et mis kõik ütlemata jääb. Aja jooksul on laulusõnade mõte aina enam kokku kuivanud. See paistis välja, kui vaadata lauludes esinevaid korduseid, mis lisaks refräänile esinevad ka salmides. Hiilgava näitena saab esile tõsta Türgi 1989. aasta laulu - 42 rida, mis täideti seitsme erineva lausega.

Põhimõte rohkem-sõnu-vähem-mõtet paistab silma ka tekstisisu analüüsides. „Pool laulu lüürikast võib koosneda silpidest nagu „diri diri di”, „na na na” või muust taolisest lorast. Ja paistab, et see ei häiri kedagi. Välja arvatud muidugi arvutipogrammi, mis teatas, et need laulusõnad ei sisalda inglise keelt,” kirjeldab Aljanaki analüüsiprotsessi. Ta ütleb, et laulud pole „in English”, vaid on „in Sing-Songish”.

Inglise ja muukeelsete laulude hulk 1999. aastast


Ingliskeelsed laulud olid lubatud alles 1999. aastast. Sellest hetkest on üha sagedamini võistluslaul just inglise keeles esitatud. Paraku kinnitab Aljanaki analüüs ka eelarvamust, et rahvuskeeles esitatud laul ei jõua liiga sageli tabeli esiotsa.

Armastus, süda ja elu


Pannes kõik läbi aegade kõlanud 1300 eurolaulu sõnapilve, saame sellise tulemuse: kõige enam korduvad sõnad süda, armastus ja elu.

Umbes kolm neljandikku eurolauludest räägib armastusest. Neist 60 protsenti mainib armastust otsesõnu (kuigi alati ei pruugi jutt olla romantilisest armastusest). Arvestades aga juurde ka sõnad nagu suudlemine, südamete murdmine või käte hoidmine, siis kasvab armastuslaulude osakaal veelgi.

Aja jooksul on siiski ka laulutekstidesse (nii nagu meloodiatesse) aina enam nukrust sisse imbumas.

Sõnapilv: 1300 laulus enim kasutatud sõnad


Mida suurem on sõna, seda enam levinud ta on. Hoolikalt vaadates leiab siit ka "sõnad" nana, lala, yeah ja yamma.

Viidatakse endast soojematele maadele


Võiks eeldada, et iga riik kasutab võistlusel võimalust kuidagi enda riiki lauludes reklaamida. Tegelikult seda väga ei tehta. Selgub, et üleüldse mainib vaid seitse protsenti lauludest mingisugust geograafilist punkti ja pool neist räägib enda koduriigist. Kõige patriootlikumaks võib pidada Portugali. „Neile meeldib ka mainida sooje paiku, kuhu nad 17. sajandil purjetades „ärireise” korraldasid nagu Brasiilia, Mosambiik, Angoola ja Timor,” selgitab Aljanaki.

Paistab, justkui oleks reegel, et kui laulu sisse mõne geograafilise punkti kirjutad, siis jäägu see võistlejast umbes kümne laiuskraadi võrra lõunapoole. Põhjamaad laulavad Vahemeremaadest, Lõuna-Euroopa aga sõidab lauludes Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse.

Kõige vähempatriootlikum on Suurbritannia. 61 võistluslaulu seast on Londonit mainitud vaid ühe korra. Sedagi, paistab, justkui kogemata teiste pealinnade seas.

KLAPID KÕRVA: Video näitab muusikaliste katkete saatel, millised riigid on eri maailma paiku oma eurolauludes maininud

Kes siis tänavu võidab?


Anna Aljanaki pakub oma andmeanalüüsi pealt välja ka tänavuse võitja. Ta võtab arvesse muusika iseloomu, lüürikat, riikidevahelisi varasemaid hääletusmustreid ja esinemisjärjekorda. Mõistagi oleks veel hulgim näitajaid, mida ennustusse kaasata. Õppematerjali ehk võrdlusmaterjali kaasati vaid aastast 1999 ehk umbes 500 laulu.

Ilma liigsete tehniliste detailide kirjeldamiseta söötis Aljanaki varasemate aastate andmed ja laulude omadused tehisintellektile. Pärast pisukest treeningperioodi anti arvutile ülesanne jätkata prognoosimist selle aasta laulude põhjal (eemaldati vaid esinemisjärjekord). Ja tulemus on:

1) Prantsusmaa


2) Sloveenia

3) Holland

„Kahjuks pole ükski neist lauludest minu lemmik!” naljatleb Aljanaki.

Ta küsis tehisintellektilt ka, mis on kõige „kehvem” laul tänasel võistlusel. Belgia, ütleb arvuti. See on väga rütmikas, paljude kordustega nii lüürikas kui ka meloodias ja see kombinatsioon ei paista olevat väga hästi klappiv.

Loe veel: