Oma mahuka käekoti sügavustest tõi Maia esile ametliku välimusega ümbriku ja ulatas selle Harryle. Vanaproua Paalberg ja Ellen, kes kuulsid Maia häält, kiirustasid tagatoast välja.

„Kuulake nüüd kõik!“ käsutas Maia. „Loe see kõva häälega ette, Harry!“

Harry alustas vaikse häälega:

„See on Rootsi Välisministeeriumist ja on saadetud Maiale. See kõlab järgmiselt: „Meie valitsuse soovitus on, et te teeksite koheseid ettevalmistusi, naasmaks esimesel võimalusel oma kodumaale Eestisse. Nõukogude Liidu ametivõimud on kinnitanud kõikidele Balti pagulastele, et kohe vabatahtlikult tagasipöörduvate põgenike suhtes ei rakendata vaenamist ega karistusmeetmeid...“

[–]

Maia krahmas tal kirja käest.

„Aga mida me nüüd teeme?“ päris ta. „Peab ju olema mingi väljapääs. Me ei saa lasta end tagasi kupatada kui kariloomi.“*