Mis on teid Estonia ümber käivat debatti jälgides üllatanud?

Raudne: See, kui tugev on Aivar Mäe kaitsjate taju, justkui noorem põlvkond lihtsalt ei saaks aru teatud naljadest ja et sellisest käitumisest ei maksa numbrit teha.

Jääb mulje, et sõnu on vahetatud, aga kommunikatsiooni pole toimunud. Üksteisest ei saada aru. Eks teise poole vaatenurga nägemine ja aktsepteerimine võib olla raske, eriti kui tuleb tunnistada ka enda käitumises episoode, mis uute olude valguses ei näita minapilti kõige kaunimalt.

Meenub mu enda teekond ühe oma privileegi tunnistamisel. Ameerikasse kolides sain aru, et olen valge ja mul on rass ning tänu sellele istun kaitsval privileegide kuhjal. Sealsed koolikaaslased kasutasid väljendit „valgete ülemvõim“. Protesteerisin, et olen teistmoodi valge, sest tulen maalt, kus on olnud palju okupatsiooni, ka teoorjus, ja mul pole rassilise diskrimineerimisega pistmist. Järk-järgult aga nägin, kui palju rõhumist musta ja pruuni nahavärviga inimesed kogevad. Mina ei pea kogema väikesi vastikuid alandusi pelgalt mu nahavärvi tõttu.

Oli piinlikke olukordi, kus ütlesin midagi enda arust heatahtlikku, kuid samas solvasin kedagi. Lõpuks tekkis tunne, et ma ei tohiks rassi teemal sõna võtta enne, kui pole põhjalikult uurinud rassisuhete ajalugu. See võib viia selleni, et ei julge enam üldse midagi öelda. Refleksioon on olnud emotsionaalselt ebamugav, aga ka õpetlik ja tahan seda jätkata.

Aeg-ajalt näib, et ahistamiseteemalises vestluses on meestel sarnane olukord. Paljud mehed mõtlevad, kuidas viimastel aastakümnetel käitusid, ja meenutavad flirte, mida üritasid, kus piiridega mängiti. Äkki olen ka tegelikult onu Heino?


Avalehele
56 Kommentaari
Loe veel: