FIFPro andmetel on maailmas umbes 65 000 professionaalset jalgpallurit. Seda on peaaegu 10 000 rohkem kui Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas elanikke. 2006. aastal tegeles aktiivselt jalgpalliga 270 miljonit inimest ehk neli protsenti kogu planeedi elanikkonnast. Selleks, et eestlased suudaksid maailma absoluutses tipus regulaarselt läbi lüüa, on jalgpalli mastaabid lihtsalt liiga suured.

Ometi ei paista napp rahvaarv takistavat kõiki riike. Kaheksa Eestist väiksemat riiki või autonoomset piirkonda asub meist FIFA edetabelis eespool: Fääri saared, Küpros, Luksemburg, Curaçao, Roheneemesaared, Montenegro, Costa Rica ja Island. Neist kaks viimast jõudsid seekord ka MMile.

Kokku on FIFA edetabelis Eestist väiksemaid riike 56 ehk 48 neist jäävad Eestist tahapoole. Ent kui vaadata edukust jalgpallis per capita, oli Eesti 2017. aasta kevadel 20. riik maailmas, edestades kõiki traditsiooniliselt maailma tippudeks peetavaid koondisi. Polegi nii lootusetu.

Samas on ebatõenäoline, et keegi Eesti koondise mängupilti regulaarselt nautida suudab, kui ehk mõned masohhistid välja jätta. Mängude vaatamine on isegi suuremale osale veendunud spordisõpradest pigem raske kohustus, mida viljeletakse patriotismist. Iga matši eel kerkib südamesse lootus, et äkki just täna on see päev, kus mängumasin nagu õlitatult tööle hakkab. Mõnel puhul, näiteks paar aastat tagasi Hollandi vastu, on seda ka juhtunud, kuid enamik kohtumisi lõpevad nõudlikuma spordisõbra jaoks pettumusega. Kui mitte tulemuse, siis vähemasti mängupildi tõttu.

Ent õigus pole ka neil, kes ütlevad, et Eesti jalgpall on vaid puhas katastroof. Kuid mida peaks tegema, et MMile jõudmist lähemale tuua?

Seitse sammu, mis viisid Belgia maailma tippu

18 aastat tagasi tabas praegu FIFA edetabelis kolmandal kohal asetsevat Belgia koondist suur pettumus. Kodumaal toimunud EMil ei õnnestunud alagrupist edasi pääseda. Seejärel kujundati Belgias jalgpalli treeningumetoodika täielikult ümber. Kulminatsiooni tuli oodata 15 aastat, aga 2015. aastaks oli Belgia koondis tõusnud FIFA edetabeli 66. realt esimeseks! Toona Belgia treenerite koolitamist juhtinud Kris van der Haegeni sõnul viidi läbi seitse suurt muudatust. Tõenäoliselt tõuseks nii mõnestki tulu ka Eestis.

PEAGA: Belgia äss Kevin De Bruyne kerkimas portugallase João Moutinho pea kohale. Pilt üle-eelmisel nädalal Brüsselis peetud sõprus-mängust.
PEAGA: Belgia äss Kevin De Bruyne kerkimas portugallase João Moutinho pea kohale. Pilt üle-eelmisel nädalal Brüsselis peetud sõprus-mängust. Geert Vanden Wijngaert/AFP/Scanpix
Esiteks tõsteti lapse kui indiviidi soovid treeningu keskmesse. Ei tehtud enam seda, mida treener tahtis teha, vaid seda, mida tahtsid teha lapsed.

Teiseks lükati kõrvale jalgpallimängu põhialusena juurdunud dogma, mis käsitles seda meeskonnamänguna. Selle asemel, et mängida treeningutel näiteks kaheksa kahek- sa vastu, hakati oluliselt enam panema rõhku üks ühe vastu mängule.

Kolmandana algatati motoorsete oskuste parandamiseks 30nädalane projekt Multimove. Eesmärgiks seati huvi tekitamine kõigi spordialade vastu, mis lubaks lastel arendada võimalikult erinevaid motoorseid oskusi. Juhtus see, et kui varem sattusid lapsed peamiselt selle spordiala trenni, mis vanematele meeldis, siis nüüd hakkasid ka tõelised noored talendid jalgpallitreeningutele jõudma. Multimove aitas igale lapsele leida spordiala, mis sobis kõige paremini just temale.

Viie- kuni seitsmeaastaste trennis oli 15 poissi, nendega tegeles viis treenerit!

Neljandaks innustati loomingulisust. Lastele ei öeldud enam, kuhu mingis kindlas olukorras söötma või lööma peab. Õiget vastust pole ju olemas. Laps õpib ajapikku ise selgeks, kuidas leida parim variant.

Viiendaks hakati lastele õpetama mängusituatsioonide lugemist ilma treeneri juhisteta. Enam polnud tähtis, kas laps oskab toimetada palli võimalikult täpselt plasttorbiku A juurest torbiku B juurde. Tähtis oli, et laps saaks selgeks, kas torbiku B juurde on palli üldse mõtet toimetada. Äkki on parem hoopis torbik D?

Kuuendaks sisendati noortele mängijatele, et võitmine pole tähtis. Noorena on individuaalne areng tähtsam kui meeskonna tulemus. Kuni klassini U14 kaotati liigade edetabelid.

Superstaarid tulevad Antwerpenist, kuid mitte Tallinnast

Seitsmendaks võeti eeskuju suur­klubidest FC Barcelona ja Madridi Real ning hakati hoolitsema hilisemate arenejate eest. Samas vanuses lapsi ei peetud enam automaatselt küpsuselt võrdseteks. Vajadusel suunati lapsed noorematesse rühmadesse. Laps pidi saama mängida tasemel, kus ta oma oskusi maksimaalselt ära saab kasutada. Sellise, esmapilgul lapse silmis ebapopulaarsena näiva tagurpidi-teekonna läbisid praegustest koondislastest Kevin De Bruyne, Dries Mertens ja Nacer Chadli.

Selle aasta alguses suundus praeguse Eesti meistri FC Flora viimase kolme hooaja parim väravakütt Rauno Sappinen ­laenulepingu alusel Belgia esiliiga klubisse ­Beerschot Wilrijk. Antwerpen, kus klubi asub, on rahvaarvult Tallinnaga võrreldav. Paremad vutitalendid jagunevad seal peamiselt kahe klubi, Royal Antwerpi ja Beerschot ­Wilrijki vahel.

Noortele mängijatele hakati sisendama, et võitmine pole tähtis. Noorena on individuaalne areng tähtsam kui meeskonna tulemus.

Kui tuua paralleel vääriskivimaailmast, siis teemante läheb Tallinnas ja Antwerpenis jalgpallitrenni enam-vähem võrdne arv, kuid briljante lihvitakse Belgias märksa edukamalt. Beerschot ­Wilrijki eelkäija Germinal Beerschot kasvatas tippmängijateks Moussa Dembélé, Toby Alderweireldi, Jan ­Vertongheni ja Radja Nainggolani. Alderweireld ja Vertonghen on viimase kahe hooja jooksul mõlemad valitud Premier League’i sümboolsesse esinduskoosseisu. Nainggolani ja Dembéléd võib aga pidada möödunud hooajal vastavalt Itaalia ja Inglismaa kõrgliiga kolmanda meeskonna keskväljamootoriks.

Eestis suurimat hulka noori treeniva Flora väljapaistvamad kasvandikud on olnud Karol Mets, Andres Oper ja Raio Piiroja. Viljandi filiaali kaudu on Flora süsteemist pärit ka Ragnar Klavan. Kahtlemata on nad kõik suurepärased jalgpallurid, kuid samas mitte nii lennuka karjääriga nagu Antwerpeni superstaarid.

Eestis on tingimused olemas, Belgias töö individuaalsem

Rauno Sappinen toob Beerschotti ja Florat võrreldes välja kolm peamist erinevust. Esiteks treeningumahud. „Hästi palju päevi oli kahe treeninguga, mõlemad hästi intensiivsed.“ Teisena nimetab ta erakordselt suurt tähelepanu individuaalsete oskuste arendamisele ka väga noores eas. Viie- kuni seitsmeaastaste trennis oli 15 poissi, nendega tegeles viis treenerit! Juba noorest peale treenitakse hästi palju üks ühe vastu mängimist ja tehnikat. Millise jalaosaga palli tabada ja kuidas palli lüüa, seda üle ei forsseerita.
VÕIDUKAS: Rauno Sappinen 2016. aastal Eesti superkari-kaga. Finaalmängus alistas FC Flora Nõmme Kalju.
VÕIDUKAS: Rauno Sappinen 2016. aastal Eesti superkari-kaga. Finaalmängus alistas FC Flora Nõmme Kalju. Hendrik Osula

Veel toob Sappinen välja ühtlase taseme nii treeningutel kui ka noorteliigades. „Hästi noorest east valitakse grupid välja taseme järgi. Treeningu tase on kogu aeg hästi ühtlane,“ märgib ta. „Kui mina olin veel noor, siis Flora trennidesse said tulla kõik, kes tahtsid. Oma Flora ajast mäletan, et hästi palju oli selliseid 10 : 0 võite. Belgias nii ei saa, et ma tahan nüüd minna Anderlechti või Genki.“

Selgitamaks, et Eestis pole seis lootusetu, kiidab Sappinen Flora infrastruktuuri. „Flora treeningutingimused on väga head, Euroopa tasemel. Selle taha otseselt midagi ei jää. Belglased olid väga üllatunud, et Eestis mängitakse jalgpalli sisehallides, aga ega neil endil ei lähe halle ka vaja.“

Island – nähtus omaette

Sisehallide poolest ei anna Eestit Islandiga võrreldagi. Täissuuruses statsionaarseid jalgpallihalle on sel saarel 7 ja veidi väiksemaid lisaks 12 – iga 17 500 inimese kohta üks, kõik täielikult omavalitsuste rahastatud. Võrdluseks: Eestis on statsionaarseid halle üks, lisaks kolm teisaldatavat. Kõik nad asuvad Tallinnas.

GOOOOL! Islandi täht Alfreð Finnbogason lõi just palli Soome väravasse.
GOOOOL! Islandi täht Alfreð Finnbogason lõi just palli Soome väravasse. HARALDUR GUDJONSSON/AFP/Scanpix
Sõle hallis vajus möödunud talvel katus kaks korda sisse. Paar nädalat tagasi vahistati selle juht altkäemaksukahtlusega. Islandil ­eelistatakse mõelda teistmoodi: kõik jalgpallihallid on tasuta avatud igal ajal igaühele, kui parasjagu ei harjuta seal mõni meistrivõistluste kohtade eest võitlev võistkond.

Islandi lastele jagatakse kohaliku jalgpalliliidu poolt üllitatud DVDsid. Need sisaldavad koduseid ülesandeid, mida saab iseseisvalt teha treeningute vahel ka väljaspool jalgpalliväljakut, samuti inspireerivaid lugusid riigi tipp-palluritega peaosas. Kõige huvitavamad sel DVD-l on taktikaülesanded, mis õpetavad last jalgpalli paremini mõistma.

Sarnaselt Belgiaga usutakse ka Islandil hilisematesse arenejatesse. Näiteks Alfreð Finnbogasonil, kes oli mõni hooaeg tagasi 29 väravaga Hollandi kõrgliiga parim väravakütt, ei õnnestunud kuni ­keskkooli lõpuni noortekoondiste eest ainsatki väravat lüüa. Just temasuguste jalgpalli juures hoidmiseks kogu süsteem töötabki.

Iga entusiast ei ole treener

Veel üks märkimisväärne erinevus: Islandi klubid peavad litsentsi saamiseks tagama, et ka klubi kõige pisemate liikmetega tegeleb vähemalt UEFA B-taseme treener. Islandil on selliseid praegu umbes 600. Meil Eestis, peaaegu neli korda suurema rahvaarvu juures, on sama taseme treenereid vaid veidi enam, mõnevõrra üle 800. Erinevalt Islandist võib Maarjamaal lapsi ja harrastajaid treenida pärast ühepäevast koolitust iga asjaarmastaja või muidu tore sell. Samamoodi erinevad ka tulemused.
JALGPALL
JALGPALL Tairo Lutter

Umbes viieteistkümne aastaga on jalgpalli ja kogu ­noortespordi süsteemne reformimine viinud Belgia jalgpalli MMi favoriitide hulka ja Islandi finaalturniirile. Nad pole teinud midagi imetabast, vaid on lihtsalt kõrvaldanud suure segaduse ja parandanud infrastruktuuri. Nii jõuab spordi juurde võimalikult suur hulk lapsi, kellest igaüks leiab oma iseloomu ja annetega kõige paremini sobiva ala. Sealt edasi tegelevad lastega juba spetsialistid. Päris spetsialistid. Päris metoodika alusel.

Usun, et ka Eesti peaks sarnaseks organiseerituseks suuteline olema. Kui lisada, et Islandil on jalgpallireformi käigus kukkunud alkoholi tarbivate 15–16aastaste noorte hulk kaheksa korda, viiele protsendile, peaks laste üldine heaolu veenma ka spordikaugeid inimesi ja karskusest kõnelevaid poliitikuid noortesporti panustamisega alustama. Kuid loosungitest enam maksavad siiski tegelikud soovid, ambitsioonid ja kahvatu keskpärasusega mitteleppimine.