Foto: Vallo Kruuser

“Minu nimi on Grete*, olen alateenija. Ma töötan end üle. Ma osutan teistele teeneid ilma raha võtmata. Ma alahindan oma võimeid ja kardan küsida õiglast turuhinda. Ma klammerdun asjade külge, mida ma enam ei kasuta.”

Neljapäeva varane õhtupoolik Tallinnas Narva maantee bürooruumis. Hall kulunud vaip, siin-seal vedelevad Rimi kilekotid, seintele on kinnitatud lillasid kunstorhideesid.

Algamas on anonüümsete alateenijate koosolek. Nagu ikka, igal neljapäeval kell 17.30. Anonüümsed alateenijad – see on rahvusvaheline liikumine, mis on loodud anonüümsete alkohoolikute eeskujul. Eestis tegutseb see rühm juba ligi neli aastat. Mõni käib siin iga nädal, mõni kord kahe kuu tagant. Siia tulevad kokku turvatöötajad, masseerijad, kassapidajad – tulla võivad kõik, kes tunnevad, et nad teenivad liiga vähe.

“Teie loal viin ma läbi tänase rühma. Palun lülitage välja mobiiltelefonid.”

Grete paneb käest paberilehe, kus on kirjas instruktsioonid – ühesugused kogu maailma alateenijate rühmade jaoks. Ameerikast pärit. Nüüd tuleb sulgeda silmad. Viis minutit meditatsiooni. Ehkki aken on suletud, võib kuulda õhtuse tipptunni müra. Kellegi kõht koriseb.

Viis minutit saab läbi. Silmad lahti. Nüüd saab igaüks kordamööda sõna. Korraga võib rääkida kuni kolm minutit.

Siin ruumis räägitu peab jääma nende seinte vahele. Võlad. Palgalõhe. Mured vanematega. Kellelegi maksis tööandja viimase kuu eest vähem, kui oodata oli. Keegi on hädas aktsiate müügiga.

Võetakse aega. Kellegi lausutut ei kommenteerita, ja iga sõnavõtu lõpetuseks kõlavad sõnad: “Me armastame sind.”

“Grete, me armastame sind.”

Grete on turvanaine. Pruntis huuled, tugevad õlad, heledad lokid. Ta tuli siia pooljoostes eelmise tugirühma koosolekult – alkohoolikute anonüümsed täiskasvanud lapsed. Ta käib veel mitmes eneseabigrupis.

Viimase kuu eest sai ta töötasu veidi alla 500 euro. Ta töötas selle eest 11 ööd – üksteist 12tunnist vahetust väikeses valvuriputkas.

Grete elab Mustamäel kahetoalises üürikorteris. Aprillikuu ­üüriks läks tal 312 eurot, lisaks 50 eurot telefoni ja interneti eest ning arvuti järelmaksuks. Et toime tulla, on ta kõrvaltuppa allüüriliseks võtnud hiina noormehe, tehnikaülikooli doktorandi.

“Ei, me ei käi!” ütleb Grete.

Varem elas Grete turvafirma G4S töötajatele mõeldud ühiselamus Marsi tänaval. Voodikoha eest tuleb seal maksta peaaegu 200 eurot kuus – ligi pool kuupalka.

Aga magada seal õieti ei saanud. Grete tuli pärast öist vahetust koju ja tahtis magama jääda, aga tema toakaaslase päev siis just algas – pann tulele, muusika mängima, vesi jooksma. Grete küsis ühiselamu juhatajalt, kas oleks võimalik panna ta ühte tuppa kellegagi, kes töötab öises vahetuses nagu temagi. Ei olnud. Nii otsustaski Grete üürida omaette korteri. Igal õhtul ta palvetas, et jumal saadaks talle lihtsama objekti, mida valvata. Oma praeguse objektiga ongi Grete väga rahul...

Gretel jääb pärast korteri eest maksmist kulutada 300 eurot kuus – osta toitu, riideid, käia kinos. Riided ostab ta second-hand’ist, juukseid lõikab Kadriorus pensionäride juuksuris, viis eurot kord. Anonüümsete alateenijate rühmas on Grete õppinud kokkuhoiunippe. “Näiteks hakkasin kulusid kokku arvestama ja sain aru, et pean vähem kulutama väljas söömisele.” Väljas söömise all peab Grete silmas valmistoidu ostmist poest – näiteks karbikesega hakklihakastet ja kartuliputru tööle kaasa või valmissalateid.

Nii nagu Grete, elab Eestis veel üle saja tuhande inimese, hindab Mare Kusma Statistikaametist. “See on väga jäme hinnang,” toonitab Kusma. Peaaegu 30 protsenti Eesti täiskohaga töötavatest inimestest saab tasu alla 500 euro kuus kätte. Viimastel aastatel on olnud palgatõus, aga ennekõike tippspetsialistidel ja juhtidel, ütleb Kusma.

“Kas ma WCsse tohin?”

39aastasel Elikal* on pruunid lokid ja hoolikalt siniseks värvitud silmalaud. Ta särab, kui enda tööandjast räägib. Selleks on Statoil. Elika on Statoili klienditeenindaja. Kuusteist kaheteisttunnist vahetust kuus, seitsmest seitsmeni, sealhulgas viis-kuus öövahetust.

Palka saab Elika ligikaudu 550 eurot kuus kätte. 35 eurot vahetuse eest. Öise töötunni eest saab lisatasu – 20%.

Ehkki vahetus kestab 12 tundi, ei tohi Statoili müüjad müügisaalis istuda. Jalga puhata võib vaid tagaruumis, nii et kliendid ei näe. Selleks on ette nähtud kaks 15minutist pausi ja üks 30minutine lõunapaus.

Statoili müüja-klienditeenindaja peab kõike tegema. Koristama õue. Kaupa välja panema. Kord tunnis vaatama, kas WC on puhas. Küpsetama hot doge. See, kes on tööl ­öösel, peab lisaks veel puhtaks tegema vorstigrilli ja hommikuks saiakesed küpsetama.

Elika elab kahetoalises korteris koos teismelise tütrega. Korterile kulutab talvel 200, suvel 300 eurot. Aga ta ei kurda.

Võib-olla sellepärast, et tema varasem töökogemus enne Statoili oli nii halb.

Elika oli varem kassapidaja suures supermarketiketis. Vahetused olid 12 tundi. WCsse minekuks tuli ülemuselt luba küsida – helistada tuli kassast, klientide kuuldes. Tuli ette sedagi, et WCsse ei lubatud. Naised, kellel oli menstruatsioon, pidid seda hommikul ülemusele ütlema – et oleks teada, et neid tuleb WCsse sagedamini lubada. Nende nimed kirjutati ülemuse ruumis seinale.

Ühel õhtupoolikul helistati Elikale, et ta kolmeaastane astmaatikust tütar on viidud kiirabiga haiglasse. Elika küsis luba töölt varem lahkuda. Vastus oli ei – “sinu vahetuse lõpuni on veel kaks tundi!”. Elika istus siis kassas edasi, näost lubivalge ja käed värisemas. Ja otsustas kassiiriameti maha panna.

Seevastu Statoilis töötajaid ei alandata. Toetatakse sportimist. Töötajad saavad hambaravi soodustust. Ainus raske asi on öine töö. “Eks vanus annab tunda, pärast öötööd teinekord pea valutab ja hirmus magusaisu on, arst ütles, et magamatus ongi samasugune seisund nagu pohmell,” ütleb Elika.

Statoilis töötamise kõige toredam osa on kliendid. Eriti püsikliendid. Näiteks üks vanahärra, kes käib igal hommikul Statoilis, seljas hommikumantel ja jalas ruudulised sussid, et osta kohvikoor ja ajaleht. Üleriiete eest on tal auto.

Elikal endal autot pole. Tema käib bensiinijaama tööle kahe bussiga – tulekuks ja minekuks tund aega.

 

43aastasel Marinal* ei ole haigekassakaarti ega pensionikindlustust. Ta on masseerija.

 

Ta töötab tervisekeskuses. Pool tundi massaaži Marina juures läheb kliendile maksma 16 eurot. Sellest 6 eurot ja 25 senti läheb Marina ühemehefirmale. Marina peaks sellelt summalt ise maksma tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Ühele kliendile on ette nähtud 45 minutit – 30 minutit massaaži, 15 minutit riietumiseks. Miinimumpalga – netos 275 euro väljateenimiseks peaks Marina masseerima 70 inimest kuus. Saades 4 eurot inimeselt, kes tasub poole tunni eest 16 eurot.

See, et suur osa masseerija teenitust jääb vahendajale, on selles äris tavaline. Kui spaas maksab klient tunniajase massaaži eest 50 eurot, läheb masseerija palgafondi sellest 10–20 protsenti. Marina teab rääkida, kuidas üks Tallinna ilusalong kutsus masseerijaid tööle, lubades, et nad saavad endale koguni kolmandiku teenuse hinnast. Aga salong müüs cherry.ee portaalis massaaže tunnihinnaga 15 eurot, ja masseerija sai niisiis töötunni eest 5 eurot. Miinus sotsiaalmaks. Miinus tulumaks.

Marina armastab oma tööd. “Ma tunnen kohe ära inimese, kes sõidab palju autoga!” kiidab naine. Nendel olevat parem jalg viltu – see, mis surub gaasipedaalile. Ja mitte natuke, vaid juba puusaliigesest alates. Marina üritab siis masseerida nii, et “taastada võimalikult paralleelne olukord, mis meile on looduse poolt ette nähtud”.

Ikka veel lastetoas

38aastane turvamees Jaanus* elab ikka veel oma kunagises lastetoas. Tihedalt raamatuid täis riiul, üheinimesevoodi, põrandal mänguauto. Neljatoaline Lasnamäe korter, mida ta jagab koos oma ema ja võõrasisaga. Jaanus kolis siia tuppa, kui oli kuueaastane.

Neli aastat tagasi üritas Jaanus omaette korterit otsida. Üürida või osta. Tal oli siis pruut – endast mõned aastad noorem, samuti Lasnamäe tüdruk. Nad said tuttavaks interneti teel. Käisid koos kinos, mõnikord Draamateatris.

Tüdrukul oli Jaanusele kolm etteheidet: et Jaanusel oli vähe raha, et Jaanus töötas öösiti, et ta elas ikka veel koos vanematega.

Jaanus hakkas neile ühist kodu otsima. Kinnisvaramull just lõhkes, hinnad olid all. Jaanus oleks oma palga eest – alla 500 euro netos – saanud osta 20ruutmeetrise ühetoalise Kopli korteri. Natuke räämas, remonti vajava.

Tüdruk polnud rahul. Nad läksid lahku. Jaanus elab ikka veel koos ema ja kasuisaga. Milleks ära kolida – et lihtsalt niisama üksi elada? Pole mõtet.

Jaanuse töö on niigi üksildane. Valvata. Läbi aja on ta valvanud eri kohti. Näiteks ehitusplatsi, kuhu kerkis praegune Kakumäe Merirahu elamurajoon. Ta valvas seal öösiti, aasta aega, üksi, lähim hingeline poole kilomeetri kaugusel. Iga kahe tunni tagant pidi ta tegema ehitusalal ringkäigu – vaatama, ega keegi ehitusmaterjali pihta panna ei ürita või kuskil tulekahju pole tekkimas. Relvi tal ei olnud, ainult taskulamp ja pipragaas.

Jaanus on lõpetanud Tallinna reaalkooli ja läinud tehnikaülikooli keemiat õppima, kuid ta pidas seal vastu vaid aasta.

 

Vaesust seostatakse sageli töötusega, kuid suur osa täisajaga töötavaid inimesi vaagub vaesuspiiri veerel. Euroopa Liidus teenib iga kümnes täisajaga töötav inimene nii vähe, et elab allpool vaesuspiiri. Suurimas ohus kuuluda kategooriasse “working poor” on väikese haridusega inimesed ja immigrandid.

Madal palk viib ka vaesuseni vanaduses, sest pensionifondi koguneb liiga vähe. Ja kehva terviseni. Tervise Arengu Instituudi värske uuring osutab, et mida kasinam sissetulek, seda halvemaks peetakse oma tervist. Ligi kolmandik alla 300 euro teenivatest inimestest elab “talumatus stressis”. Nende seas esineb peaaegu kaks korda rohkem depressiooni ja unehäireid. Neljandik alla 300 euro teenijatest ei söö nädalas kordagi värsket köögivilja (neist, kes teenivad vähemalt 900 eurot, ei söö värsket köögivilja vaid iga kaheteistkümnes).

“Meie väärad teod”

Neljapäevane tugirühm hakkab lõppema. Anonüümseid alateenijaid ei käi nõustamas tööturu asjatundjad, koolitajad ega psühholoogid. Nad üritavad end ise aidata.

Grete loeb paberilehelt ette “alateenijate 12 sammu”. Ehk tugirühma abiretsepti, mis on saabunud Ameerikast ja üle kogu maailma ühesugune.

“Me tunnistasime Jumalale, iseendale ja mõnele teisele inimesele oma väärate tegude tõelist olemust. Olime täiesti valmis selleks, et Jumal kõrvaldaks kõik meie iseloomuvead. Palusime Teda alandlikult, et ta kõrvaldaks meie puudused.”

Kogutakse annetusi. Grete poetab kotikesse kümme senti.

 

* – nimi muudetud.