Lugu koolist

Inimesi oli nüüd palju, õhku vähe, lapsed muutusid järjest anonüümsemaks. Mina aga muutusin järjest ebakindlamaks. Lapsed haistavad ebakindlust nagu koerad. Mind hakati kiusama. See ei olnud füüsiline vägivald, keegi ei löönud mind, ei rebinud isegi koolikotti käest. Kuigi, tõsi, ühel mu klassiõel pandi kord juuksed põlema.Ta ei tahtnud vahetunnis kiike käest anda. Väike kärsahais, leek kustus kohe, midagi hullu ei juhtunud. Selle kõrval on minu lugu igav. See on lugu nagu paljudel.

Minu puhul noriti: välimuse, ümmarguste prillide, iseloomu, nime kallal. Et koolist koju jääda, teesklesin pidevalt kõhuvalusid ja mul oli terve arsenal meetodeid, kuidas kraadiklaasist palavikunumbreid välja meelitada. Ükskord pistsin kraadiklaasi kuuma kartuli sisse. Kraadiklaas plahvatas, terve põrand oli elavhõbedat täis.