Mina, kes ma olen hingelt väike ehk kolm näidet (vaimsest) vägivallast
Esimeses klassis käisin mõisakoolis. Meid oli klassis vaid 12 ja selle väikese kamba ühendas tervikuks maailma kõige südamlikum ja toredam klassijuhataja, Diana. Esimene klass oli üldse ilus aeg. Kool suleti paraku kohe pärast seda.Teisest klassist alustasin õppimist tunduvalt suuremas koolis.
Lugu koolist
Inimesi oli nüüd palju, õhku vähe, lapsed muutusid järjest anonüümsemaks. Mina aga muutusin järjest ebakindlamaks. Lapsed haistavad ebakindlust nagu koerad. Mind hakati kiusama. See ei olnud füüsiline vägivald, keegi ei löönud mind, ei rebinud isegi koolikotti käest. Kuigi, tõsi, ühel mu klassiõel pandi kord juuksed põlema.Ta ei tahtnud vahetunnis kiike käest anda. Väike kärsahais, leek kustus kohe, midagi hullu ei juhtunud. Selle kõrval on minu lugu igav. See on lugu nagu paljudel.