Rauno Volmar

Lõpuaktusel hakati tunnistusi jagama. Õppealajuhataja köhatas hääle puhtaks ja kutsus lavale klassi oiviku: „Tubli, Ihalemb,“ raputas ta õhetavapõsise noore kätt.

Edasi tulid kaksikud, alati viksid ja püüdlikud Meelvili ja Lemmetõiv. Seevastu Kaumeel ja Kõve pidid oma järjekorda ootama, enne neid said tähtsa paberi kätte Hiis ja Rahe, Lumi ja Suvi.

Kui ka Xander ja Trixibell olid kummardamas käinud ning viimane – samuti igatpidi tore õpilane – Christyn oli kohale tagasi istunud, pühkis vana pedagoog otsaesiselt higi ja ohkas kergendatult. Oi neid tänapäeva nimesid!

Nimeseadus on meil karm: võõrkeelseid tähekombinatsioone ei soovitata, sidekriipsuga võib panna vaid kaks nime, numbreid ja üksiktähti ka ei tohi eesnimesse panna, inimlapsele ei tohi panna ilmselget koera- või kassinime või instagramminime või muidu ebasündsana tunduvat nime.

Eesti nimeseaduses on veel üks piirang: eesnimi peab selgelt viitama lapse soole! Muidu sooneutraalne eesti keel üritab eesnimede abil kromosoomide arvus mingitki selgust luua. Poiss olgu Jüri ja tüdruk Mari, mitte vastupidi!

See nõudmine ajab ametnikud ja lapsevanemad tülli. Kust jookseb piir ­emme-issi otsustusvabaduse ja ametniku vastutuse vahel? Mida tohib tahta ja mida tuleb keelata?

« Avalehele 0 Kommentaari