Kümme aastat töötas Elisabeth Gilberti valem ideaalselt, tuues Bali vaimuelukeskustele sisse miljoneid dollareid. Ma loodan väga, et eneseotsingureisijad jõudsid ka oma sihini mitte ainult geograafilises, vaid ka psühholoogilises plaanis. See tähendaks ju tuhandeid õnnelikke inimesi, sest iseendaga kooskõlas elamine pidavat olema see kõige suurem õnn!

Aga mida teha nüüd, kui ülemaailmne koroonahäda (ja Taavi Aas oma lennukeeldudega) on vaimsete otsingute marsruutidele kriipsu peale tõmmanud? Kust nüüd ennast otsida?