„Nii, ja võtame nüüd veel üks kord,“ plaksutab harrastusteatri Terateater lavastaja Jaanika ­Juhanson käsi. „Nii, ja Tom! Palun,“ hõikab ta. Laval süttib valgus, mängima hakkab helitaust (allakirjutanu ongi selle lavastuse helikujundaja).

Lavale astub noormees. „­Teate, mis minul juhtus? Tahtsin ­hakata taksos maksma, palusin juhti, et ta võtaks mu taskust kaardi ja raha. Aga juht ütles, et ei, tema oma kätt võõra mehe taskusse ei pane,“ räägib ta, samal ajal kui ülejäänud etendajad laval ringi sagivad. Ja mis siis sai? „Siis saingi tasuta.“

Teatripisik aitab

„Kuule,“ pöördub Tom ühe lavastuse tegelase poole, „aita mul palun hambahari taskust välja!“ Ja lisab hetk hiljem, kui kaaslane seda teebki: „Sul vist küll meesterahva katsumisega probleeme pole!“ Kogu trupp purskab naerma. Seda lauset stsenaariumis ei ole. Aga Tom ei lase end sellest häirida.