Carolin Liis Tamm Foto: Vallo Kruuser

„Sa oled täiskasvanud inimene, pead ise aja kinni panema,“ ütles emps, kui mul tarkusehammas valutama hakkas. See ei ole ainus sedalaadi lause, mida viimasel ajal kuulnud olen ja millega suur mina nüüd harjuma peab.

Noorte, sealhulgas ka minu jaoks on tulevik tundunud päris hirmuäratav, sest tundmatus kohas peakat hüpata on ikka omaette risk. Muidugi on selles ka üksjagu põnevust. Ilmselt ei oska ükski noor vastata sajaprotsendilise kindlusega, mida ta edasi teeb või kellena töötama hakkab. Hirmutav tundub tulevik just seepärast, et otsused, mida praegu teen, mõjutavad ju mu edasist elu.

Olen pärit pealinna lähedalt Keilast. Sealne elu on rahulik ja võin öelda, et olen kõik tänavad vähemalt korra läbi jalutanud. Iga päev olen sõitnud sama bussiga, suhelnud samade klassikaaslastega ja visanud seljakoti samale toolile. Nüüd, kus gümnaasium on läbi ja aeg emme-issi selja tagant ära tulla, ei oska oodatagi, mida tulevik toob.

« Avalehele 5 Kommentaari