Rauno Volmar

Käisin kolmanda advendi hommikul kirikus. Tallinna keskel asuv avar pühakoda oli rahvast täis, kuigi mitte nii pungil kui jõuluõhtul. Aga siiski – ootamatult palju inimesi kuulas langetatud päi, lehitses lauluraamatuid ja pomises usutunnistust. Altari kõrval kõrgusid tuleehteis kuused, orelihelid kõmasid kellatornini. Kõik oli täpselt sama muinas­jutuline, nagu mäletan oma esimest jõulukirikut varases lapsepõlves.

Kirik kaotab ühiskonnas oma positsioone, usklikke jääb vähemaks, aga jõulude tähistamine aina paisub. Miks inimesed – nagu mina – võtavad kirikutee jalge alla just (ja ainult) jõulude ajal?

Esimene seletus on nostalgia.

Nostalgia kasulikkusest inimpsüühikale on psühholoogid palju kirjutanud. Nostalgitsemine pakub hingekosutust, sest meenutatakse ainult helgeid hetki, kui muru oli rohelisem ja riik õiglasem. Alati tasub veidike nostalgiasse laskuda, kui elu siin ja praegu liiga kaamoslik hakkab tunduma.

Teiseks – tagasi lapseks. Regresseerumine võimaldab uuesti kogeda lapsepõlve muretust ja siiraid rõõme. Näiteks kuuske ehtides või piparkooke kaunistades (kinnitades häälekalt, et seda tehakse laste rõõmuks) lähevad tihtipeale suured inimesed rohkem hasarti kui nende väiksed sugulased. Ja rääkigu suured inimesed palju tahes, et kingitused neid ei huvita – kingipakilt paberit rebides põleb suure inimese silmis seesama ootusärev tuluke mis mõnikümmend aastat varemgi.

Meie valikuid juhivad emotsioonid, eelarvamused, irratsionaalsed uskumused jms, seda ka majandusotsuseid langetades.

Kolmandaks – traditsioonide järgimine.

Muidugi annavad traditsioonid identiteedi- ja kuuluvustunde, aga need on märk ka õpitud käitumisest. Õigele traditsioonile, nii et need muutuvad harjumuseks, panevad küla ja perekond aluse last varases eas vastavalt vormides. Täiskasvanuna mõne ägeda riituse higistamistelgis kaasa tegemine ei muuda teda rohkem indiaanlaseks ega tänupüha-kalkuni söömine ameeriklaseks.

Miks me jätkame traditsioone, kuigi need pole sugugi ratsionaalsed? Kuuske tuppa tuues rüüstame loodust ja risustame okastega parketti, aga ikka toome! Või milleks süüdata surnuaias küünlad, kui kadunukesel pole sellest ju sooja ega külma?

Inimene pole kaugeltki nii ratsionaalne olevus, nagu ta ise endast arvab, on öelnud mõtlemissüsteemide ekspert Daniel Kahneman.

Meie valikuid juhivad emotsioonid, eelarvamused, irratsionaalsed uskumused jms, seda ka majandusotsuseid langetades.

Võtame või bitcoin’i. Aastaga on selle imeasja väärtus kukkunud üle viie korra (19 000 eurolt 3200 peale). Bitcoin’i-investor, kes aasta tagasi tundis end elu peremehena, vaevleb nüüd hirmsates hingepiinades. Aga seda vaid juhul, kui ta pole kursis Ameerika majandustegelase Ralph Nelson Ellioti laineteooriaga. Kollektiivsele optimismile järgneb kollektiivne pessimism, ja vastupidi. Tõusule järgneb alati mõõn, aga siis tuleb jälle tõus. Alati.

Kui olukord on ebakindel ja me ei saa täpselt aru, kuidas peab asjasse suhtuma, hakkab inimene otsuse vastuvõtmiseks ringi vaatama, kuidas teised talitavad. Karjamentaliteet, vooluga kaasa minek teeb otsustusprotsessi lihtsamaks. See on sotsiaalse kinnituse faas: kui paljud teised teevad nii, kas mina olen see ainuke loll, kes rongist maha jääb?

Võib toetuda ka autoriteedile: keegi tuntud tarkpea teeb õigeid otsuseid, sest ta on hästi informeeritud või otseühenduses universumi peenvibratsioonidega. Tema teab, teda tasub kuulata ja teda järgida. See veendumus pärineb varasest lapsepõlvest, kui laps omandas kõik eluliselt vajaliku suurt ja tarka lapsevanemat jäljendades.

Kui sellegipoolest „jäädi rongist maha” (bitcoin’id jäid õigel ajal ostmata-müümata), järgneb hangumise ja kahetsemise faas: oleks ma tookord...

Kahetsemine tuleb FOMO efektist (fear of missing out), mis tähendab inimlikku hirmu saada kõrvale tõugatud, jääda millestki ilma. Tõrjutuse ja isoleerituse hirm on üks valusamaid kartusi üldse.

Kahetsusväärsel kombel on jõuluaegne Facebook suurepärane FOMO kasvupinnas, sest just sel, traditsioonidest ja nostalgiast tiinel ajal tundub millestki toredast ilma jäämine eriti ülekohtune.

Kui jõulude paiku hakkab Facebook ummistuma õdusate jõululauaõhtute fotodest, võib nii mõnelgi FOMO-tunne lakke tõusta. Neil seal on tore olla. Kõik lähedased on kuuse alla kokku sõitnud. Ainult mina siin... Üksi... Oma paari viletsa verivorstiga, ja needki on veganite mõnituste tõttu oma mahlakuse kaotanud...

Kui teil ei tekkinud loo algust lugedes mõtet ise ka üle pika aja kirikusse põigata, siis võiks endale jõulukingiks vähemalt mõne bitcoin’i hankida.