Emme ja issi seisid keset elutuba. Nurgas sahises telekas.
„No nii,“ ohkas issi, „on aeg.“ Nad vaatasid teineteisele otsa, silmis leppimine, ootus, ärevus – nagu ikka inimestel, kes silmitsi paratamatusega.
„Jah. Näeme siis.“ Emme pühkis issi T-särgi rinnalt olematu tolmukübeme.
Emme lahkus, issi vajus diivanile.