Tiina Jõgeda

Sõbranna leidis endale Norrast uue mehe. Vana – kes tegelikult polnud sugugi vana – suri lihtsalt ühel päeval ära. Sai viiskümmend üks ja paar päeva pärast pidu lõhkes rinnaaort.

Kahjuks liigagi tavaline eesti stsenaarium.

Eelmisel reedel toimunud konverentsil “Kui mees on mees” võrdles sotsiaalteadlane Marion Pajumets Eesti ja Skandinaavia mehi – ja paraku ei leidunud “võistlusala”, kus eestlased oleksid oma Põhjamaade suguvendi edestanud.

Me ei räägi jalgpallist, vaid elu nautimisest, tervisest ja naistele meeldimisest. Selles viimases muide võiksid eesti mehe platseeruda Euroopa esirinnas, sest on teaduslikult tõestatud, et Eesti mehel on võrreldes Euroopa meestega paremad bioloogilised eeldused, ainult et... teda pole, ta on surnud. Ta sureb kümme aastat enne norrakat ja rootslast.

Eesti mees hakkab tervisehädasid kurtma umbes 54aastaselt, skandinaavlane alles 71aastaselt. Mõistate: selleks ajaks, kui norrakal või rootslasel hakkavad seljahädad ja kõrge vererõhk muret tegema, on eestlane juba surnud!

Rootsis elades pole Pajumets veel kohanud paksu rootslast, nad kõik on trimmis kehaga, päevitunud, hästilõhnavad, hoolitsetud välimusega, suhtlevad vabalt: vaatavad kaasvestlejale otsa, naeratavad ega marsi ruumist poole lause pealt välja.

Eesti mees suitsetab kolm korda rohkem kui Rootsi mees ja joob poole rohkem. Eesti mehel esineb südamehädasid kaheksa korda rohkem kui viikingil. Ta käitub destruktiivselt: norra mehed on mitu korda seaduskuulekamad. Enesetappe on meil kaks korda rohkem.

Eestis on tunduvalt rohkem mehi, kes ei tööta ega õpi. Arusaadav ka: kuna Eesti mees teenib palju vähem kui Norra mees, siis pole ju mõtet tööl käia. Ent hullem veel, kui ta tööl käib, sest siis upub ta töhe, nii et naine ja lapsed ei mäleta tema nägugi. Eestlaste arusaam tõelisest, mehelikust mehest on just selline: “härga täis” ürgisane, kellel pole aega kombeid lihvida, sest ta peab lakkamatult mammutit küttima. Nii ongi: põhilise kiiduväärt omadusena toovad välimaalased välja eesti mehe võime haamrit käes hoida ja iseseisvalt riiulit seina panna. Aga võimekas putitaja 21. sajandil läbi ei löö. Lüüa pole üldse vaja.

Vabandust, aga Eesti mees on lumpeniseerunud. Ja maksab maskuliinsuse eest väga kõrget hinda.

Samas pole ühtegi veenvat argumenti, bioloogilist või geneetilist eeldust, miks eesti mees peaks olema teistsugune kui Skandinaavia mees. Vastupidi! Meestearst Margus Punab kirjutab viimases Vikerkaares, et “eesti meeste soospetsiifiline baas on üks tugevamaid Euroopas” – see tähendab, et eesti mehed on oma sünnipärastelt eeldustelt paremas konditsioonis kui mehed tsivilisatsioonist, nad võiksid teha Euroopa terveimaid lapsi.

Mis siis õigupoolest juhtub nende sünnipäraste eeldustega, miks need elu jooksul kaovad?

Punab küsib, kas selle taga, kui noor mees sõidab end surnuks, lämbub juua täis peaga oma oksesse või saab peokaaslaselt nuga, on siis tema füüsiline tervis. Või on riik ja vallavalitsus süüdi? Muidugi mitte. Põhjused on psüühikas. Just eluviisi muutus on väravaks meie meeste tervisele ja oodatava eluea pikenemisele, tõdeb Punab.

Meie meestelt mitte ei oodata liiga palju, vaid vastupidi – liiga vähe! Peaks neid rohkem survestama.

Mehi tuleb survestada sööma tervislikumalt ja viibima rahulikult kodus isapuhkusel ja sõitma ristmikule rohelise tulega.

Milline on 21. sajandi mees? Kõike ei saa seletada (ennasthävitava) elustiiliga. Jääb veel kaks mõõdikut – sotsiaalne staatus ja sotsiaalne seotus. Näiteks moodne Ameerika mees ütlebki, et teda huvitab pigem perekonna eest hoolitsemine kui perele raha teenimine. Brittide uuring näitab, et mida kõrgem staatus, seda pikem elu. Teadlikumad inimesed võtavad paremini vastutuse oma elu eest, suitsetavad vähem ja teevad ka muid lollusi vähem. Südame-veresoonkonna haigused tulenevad suuresti just elustiilist. Põhjustajateks suitsetamine, soolase ja rasvase söömine, õlle joomine, vähene sportimine (või ka vastupidi – ületreenimine).

Rääkimata stressist, mille põhjustab raske elu, sest mees kannatab ühiskondlike ootuste ränga koorma all. Pidev sund raha teenida lihtsalt ajab jooma ja liikluses mõttetult riskima. Just stressi, mille tingib meheliku olemuse kriitiline kokkupõrge nõudliku ilmaeluga, peetakse põhiliseks meie meeste varase surma põhjuseks.

Mees igatseb alati päästa maailma – just see soov motiveerib teda pingutama ning arenema. Maailma päästa saab ta vaid juhul, kui püsib elus ja terve.