Oot, kas see ei peaks iseloomustama hoopis juute, oleksin võinud vastu küsida, aga see küsimus kargab mulle pähe alles praegu, aastaid hiljem. Tookord jäin lihtsalt tema öeldut seedima ja see väide kummitab mind siiani. Oleme me ambitsioonikad? Kas piiname end peab-mõtetega? Liiga sageli?

Muidugi! Vaat mida kõike me oleme lühikese ajaga saavutanud! Ja ikka naabritest paremad! Ja ma ei pea silmas ainult iseseisvuse taastamise järgset täiesti toimivat läänelikku ühiskonda, vaid varem ka: kirjaoskus, suure Saksa ja Vene riigi võitmine vabadussõjas... Kahju, et me pole jõudnud maailmale kinkida igiliikurit või panatsead (kõiki haigusi raviv imerohi), aga see on vaid aja küsimus.

Ambitsioonikus on hea. Hoiab liikumises ja vaimu värske. Ei lase ätistuda-mutistuda.

Aga natuke õudne hakkab ka, kui selle naabrist-parem-sunni peale mõelda. Sest igal asjal on oma hind, ja saavutuste hind ei kajastu ainult aukirjades, vaid näiteks ka saatekirjades eriarstide vastuvõtule. Ka sellest, mis numbrikoode arstid kannavad töövõimetuslehele, saab välja lugeda (liigset) pühendumist oma ambitsioonidele.

F0-F99: psüühika- ja käitumishäired; G00-G99: närvisüsteemihaigused; I00-I99: vereringeelundite haigused jne.

Näiteks selline enesestmõistetav, paljudele tuttav tõdemus: „Ma pean kindlasti olulistes projektides edukas olema ja saavutama oluliste inimeste heakskiidu, muidu ma ei ole arvestatav ja armastatav inimene!“

Või teiseks: „Inimesed, eriti need, kellest olen hoolinud, peavad kindlasti minusse suhtuma lahkelt ja õiglaselt, muidu ei ole nad õiged inimesed!“

Meil räägitakse palju depressioonist, ärevushäiretest, paanikahoogudest, aga et nende raskete tunnete taustaks või tingijaks on mingid sellised arusaamad ja väärtussüsteemid, eriti ei räägita. Niisugused automaatmõtted antakse eestlasele kaasa juba emapiimaga, seetõttu tunduvad need nii enesestmõistetavad, et nendes ei osatagi kahelda. Laps ei käi lihtsalt koolis, vaid eliitkoolis, mees ei käi lihtsalt – higine maika seljas – rabas sörkimas, vaid teeb läbi Ironmansi. Naine on mõistagi igavesti noor, sale ja seksikas.

Meil räägitakse palju depressioonist, ärevushäiretest, paanikahoogudest, aga et nende raskete tunnete taustaks või tingijaks on mingid sellised arusaamad ja väärtussüsteemid, eriti ei räägita.

Depressioonist on nüüd vähemalt trendikas rääkida, ja tore on. Teadmised meeleoluhäirete kohta on praegu juba päris heal tasemel – mida ei saa öelda näiteks kümne aasta taguse aja kohta. Inimesed on hakanud ennast ja oma emotsioone paremini skaneerima ning endale läbipõlemise läve ohtlikust lähedusest aru andma. Kahjuks leitakse äraspidine lahendus: tabletid peale – ja paneme edasi!

Tublimad lähevad psühhoteraapiasse ja alles seal hakkab kohale jõudma: oot-oot, mu pettumuse- ja enesehaletsustunded, nagu ka tigedus ja pidevalt vihane olek polegi tingitud mingist salapärasest viirusest, isegi mitte nõmedatest poliitikutest, vaid mu enda mõtetest. Väga vastumeelselt hakkab kohale jõudma, et minu depressioonis ei olegi süüdi lollid ja laisad alluvad, pretensioonikas elukaaslane, vaid...

Hea uudis on see, et sellise grandioossuse all kannatavad siiski ka kõik teised, mitte ainult eestlased. Ratsionaal-emotiivse teraapia rajaja Albert Ellis ütleb, et suurem osa lapsi sünnib siia maailma nõudlikuna, isegi nartsissistlikuna. Hiljem lisanduvad vanemate loomulikule hellitamisele muinasjuttudest (ja meediast) kerkivad standardid. Sa oled edukas ainult siis, kui kannad teatud brände ja teed teatud asju! Lapselikud unistused saada rokkstaariks, Ott Tänakuks ja miljokaks üha kinnistuvad. Pikapeale saavad neist dogmaatilised sundmõtted.

Sundmõtted istuvad peidus, näha neid ei ole, küll aga tunda – ärevuse, unetusena...

Mida teha? Üks võimalus on süstida endasse mõtete vastumürki (väljastatakse ilma retseptita, täiesti legaalsed ka). Näiteks võib endalt küsida: mis siis juhtub, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu ma endalt nõuan? Mis oleks kõige hullem stsenaarium? Kas minu peale hakatakse näpuga näitama, naerma? Ja mis siis?

Kõigil juhtub jamasid, kõik eksivad. Mida rohkem te õpite endale hõlpu andma, seda rohkem ilmneb põhjusi enda kiitmiseks – ja ongi negatiivne sisekõne edukalt seljatatud! Teie võit!