Rauno Volmar

Ka mina nutsin koos Anti ­Saarepuuga. Ja tundsin hingematvat (ent siiski kergendavat) häbitunnet koos Karel Tammjärvega. Vahe oli vaid selles, et mina istusin soojas toimetuseruumis siinpool ekraani, nemad aga üritasid pressikonverentsil mingisuguseidki vastuseid leida. Poisid, miks te rehepappi tegite? Mati Alaverilt, kes osanuks kõige pädevamalt vastata, seda küsida ei saanud.

Kui esimene ehmatus jahtuma hakkas, koorus üldrahvalikust kõneainest (oli ju ikkagi riivatud meie rahvusuhkust) välja enimlevinud vastusevariant: paha lugu tõesti, aga... kõik ju teevad. Tippspordis, teadagi, käib mäng lubatu-keelatu piiril, ja selles mängus riskivad kõik, muigavad insaiderid. Ja kui süsteemis tekib tõrge, aktiveeruvad advokaadid, kes suudavad kadunud molekulid üles leida ja mustad pissiproovid valgeks rääkida. Mina usun ­Aivar Pilve!

Me kõik istume nõela otsas, mille iga torge ütleb: ma pean sooritust parandama!

Me kõik istume nõela otsas, mille iga torge ütleb: ma pean sooritust parandama!

Emme võtab päevast päeva Xanaxit, issi manustab Viagrat, vanaema saabus just näo ringlõikuselt ja vanaisa... Vanaisa ütleb, et tema on puhas nagu prillikivi. Aga kui ta tilga viina saab, kukub kelkima, kui tore oli vene ajal riiki varastada: iga päev tassis diplomaadikohvris asutuse juurdeehituselt koju kaks telliskivi ja siin majas nad nüüd kõik elavadki! Oleks ta vahele jäänud, oleks riigivarguse eest sunnitööle saadetud! Aga vanaisa ei jäänud vahele ja pere on selle üle rõõmus. Ja keegi ei võta temalt tööveterani medalit ära.

Eestlase moraalikoodeks ütleb, et rehepappi võib ikka teha, peaasi, kui vahele ei jää. Viksi bakatöö maha või lase see mõõduka tasu eest kellelgi teisel kirjutada, aga vaata, et jäljed enda järelt ära koristad, muidu – oih! – juhtub sama piinlik lugu nagu valimistel põrunud Rainer Vakraga!

Üks noortetreener rääkis mulle, et nii mõnigi tema trennilastest on küsinud „tablasid, mis sooritusvõimet 25 protsenti parandaksid“. Ja kui treener ütleb, et nii need asjad ei käi, vastab noorsportlane, et niisama treenides ei jõua ju kuhugi... Sest kõik ju panevad – seda teavad kõik! Isegi maailma parim bridžimängija, norralane Geir Helgemo sai dopingu kasutamise pärast võistluskeelu!

Noortetreenerid on niigi hädas, et tiinekaid tööle panna. Ajastul, kus tulemusteni jõudmiseks leidub alati shortcut (reklaamtekst lubab näiteks kreeka keele kahe nädalaga suhu panna), kaob ka spordipoistel ja -tüdrukutel motivatsioon rassida, sest nad on kuulnud, kuidas teatud meetodid teevad pjedestaalile tõusmise hoopis lihtsamaks.

„Kõige hullemini mõjubki see igalt poolt tulev pläma, et kõik panevad,“ kurtis noortetreener, „sest kõik EI pane!“ Aga see jutt mõjub noortele ja seepärast pole meil konkurentsi ja isegi need tublid, kes võiksid, ei arene edasi, kurtis treener.

Stopp! Me ei ole ju ometi nii küünilised, et peame eesmärgile jõudmist tähtsamaks kui vahendite valimist, või et valetamisest saaks uus normaalsus.

Inimene vajab ausust – eluliselt vajalik turvatunne põhineb tajul ja kogemusel, et asjad ongi sellised, nagu nad näivad. Informatsiooni tõepäras pidevalt kaheldes ei saa langetada häid otsuseid.

Lähedaste ja olukordade usaldamise võime on üks normaalse arengu baastingimusi. Armastatud Maslow’ püramiidis asub turvalisuse ja stabiilsuse vajadus kohe teisel astmel, pärast esmast vajadust toidu, une ja sooja järele. Ausus on lähisuhete nurgakivi – teate ju küll, et isegi väikeste süütute luiskamiste klaarimisele võib kuluda päevi, alatut petmist aga paljud suhted üle ei elagi.

Kui väike laps kogeb vastuolulisi signaale (kognitiivset dissonantsi, kus räägitakse üht, aga tehakse teist jne), võib temast kujuneda paranoik, kes kõiki ja kõike kahtlustab, või sootuks psühhopaat – olend, kes lülitab tunded üldse välja ja tegutseb ainult külmalt kaalutledes. Sellepärast võiks lastele fair play reegleid ikka õpetada.