Õnne valem: Siil nohus

Pärast Muuga sadama rajamist on meie rahvuslik uhkus Kabelikivi kuidagi alasti ja hiiglaslike kütusetünnidega võrreldes kössi vajunud.

Arvatavasti on igal eestlasel kuskil päris oma kivi – mitte see, mis naabri kapsaaeda heidetakse või mis teise kõva kiviga kokku põrgates head jahu ei jahvata, vaid selline mälestusi peitev ja turvatunnet andev maakivimürakas.

Mina käisin lapsena Kabelikivil ronimas. Sinna üles saamine nõudis julgust ja osavust ja ega seitsme meetri kõrguselt alla laskminegi nõrkadele polnud. Mingeid viitasid Eesti suurima (olgu-olgu, Ehalkivi Letipea neeme tipus öeldakse suurem olevat, aga mitte keegi pole suutnud Kabelikivi maa-alust osa ära mõõta) rändrahnuni ei viinud, tuli ragistada läbi pajuvõsa ja turnida üle mudase kraavi, aga seda rada lihtsalt teati. Kohalikud teadsid, ja võõrastel polegi meie kividega asja. Pärast Muuga sadama rajamist on meie rahvuslik uhkus seal kuidagi alasti ja hiiglaslike kütusetünnidega võrreldes kössi vajunud.