Minu vanatädi Hanna suri üksindusse. Ta oli siis 45aastane, meest ega lapsi tal polnud, ta töötas poole ööni, jõi muudkui kohvi ja trimpas konjakit juurde, suitsetaja oli ta ka. Aga, nagu meil pereringis räägiti, mitte kahjulikud harjumused ei saanud talle saatuslikuks, vaid üksindus – sest kui talle ühel hommikul südamesse valud lõid, polnud kedagi, kes talle arsti kutsuks. Nii koperdas ta viiendalt korruselt alla telefoniputkasse (see juhtus 70ndatel), helistas ise endale kiirabi, aga seda ära oodata enam ei jõudnud... Ma mäletan, et tädi Hanna oli väga ilus ja lõbus, aga hiljem sain aru, et tegelikult elas ta raskelt üle lahutust ja sellele järgnenud üksindust... õigupoolest ei elanudki.