Empaatia kui võime mõista teise inimese tundeid, lugeda näoilmeid, olla kaastundlik ja hooliv on tõepoolest suuresti kaasasündinud isikuomaduste bingo. Õigemini peaks ütlema, et empaatiavõime sõltub ajuehitusest. Pole empaatiat – pole normaalset elu.

Võtame näiteks kellegi Ellioti (päris­­nimi ei ole toimetusele teada, ei huvita ka). USA neuroteaduste ­professor ­António Damásio kirjutas mõni aasta tagasi oma patsiendist Elliotist, kes oli intelligentne ja südamlik pereisa, edukas jurist. Ühel õnnetul päeval avastati mehel ajukasvaja. Pärast ­oimusagara operatsiooni (eemaldati mandariinisuurune meningeoom tema otsaju ninaõõnest) jäi mees küll sama intelligentseks (IQ oli tal 97, s.t tavalise inimese tasemel), kadunud oli aga kogu tema sümpaatne olemus. Tema mõistus töötles infot ratsionaalselt, kuid mees ei suutnud enam adekvaatselt langetada ­otsuseid, mis puudutasid tema isiklikku elu ja suhteid. Elliot ei tulnud oma igapäevase eluga toime, ta ei leidnud motivatsiooni oma töölaudagi koristada ning pastaka värvi valimisele kulus tal tunde. Kui ta pidi otsustama kahe võrdselt hea ja lihtsa variandi vahel, jäi ta lootusetult hätta, sest ta ei saanud aru, mis talle meeldib või ei meeldi. Tunded, intuitsioon ei kirjutanud talle midagi ette. Ta muutus riskialtiks, sest hirmutunne kui selline puudus. Samas – ta teadis, et võitmine on hea ning tundis ka reegleid võitmiseks. Kaardimängus panustas ta maksimumvõitudele, kuigi iga lapski saab aru, et mängustiil, kus vahepeal tagasi tõmbutakse ja lepitakse ka mõningase kaotusega, annab pikemas perspektiivis edu. Aga tema võttis muudkui laenu ning tagus peavõidu-nuppu. Nii ta siis mängis kõik börsil maha, ei huvitunud enam perekonnast, sest hoolimine ja arvestamine ja muud sellised tunded olid tema jaoks tähenduse kaotanud. Aju ei anna hinnanguid mitte ratsionaalsete kaalutluste alusel, vaid emotsionaalselt, kirjutab raamatus “Õnne saladus” Stefan Klein. Tunneteta mees Elliot pandi hooldekodusse, kuna ilma tunneteta muutus ta ohtlikuks eelkõige iseendale. Olgu see väikeseks vihjeks neile, kes usuvad, et elu liigub edasi vaid mõistuse ja ratsionaalsete otsuste toel.

Aga kui inimene pole ajuinvaliid, võib talle õpetamise teel siiski üht-teist külge jääda. Positiivsed psühholoogid tegelevad hooliva ühiskonna kontseptsiooni loomisega. Sellises ühiskonnas ei jäädaks naiivselt lootma üksikute valgustunud budistide kaastundevõimele, vaid tegeldaks empaatiavõime teadliku arendamisega nii koolides kui ka pidevalt avalikku arvamust kujundades. Ka meil Eestis tehakse selles suunas väikseid hüppeid, püüdes mõjutada ühiskonda sotsiaalkampaaniatega passiivse joomise või perevägivalla kahjulikkusest.

Empaatia ilma kaastundlike tegudeta ei tee aga kedagi õnnelikumaks. Vastupidi – neuroteadlase Tania Singeri mõõtmistulemused näitasid, et kui millegi nägemine tekitab küll kaastunnet, ent inimene ei saa vastavalt sellele tundele tegutseda, kedagi aidata vms, siis tekitab see hoopiski distressi, rahulolematusetunnet.