Õnne valem: Väikeste asjade jumal
Üritasin kuidagi Pärnust Tallinnasse sõita. Oli pühapäeva õhtupoolik ja juba Sauga kandis hakkasin kahtlema, kas tulen ülesandega toime. See siin pole Sardiinia ralli, vaid midagi sootuks hullemat! Tee oli üksteise sabas sõitvaid autosid nii tihedalt täis nagu eesti rahvatantsus „Targa rehealune“. Polnud ruumi hingatagi. Kiirus sõltus automaatkaamera kaugusest, selle halastamatu silma all käitusid kõik juhid korralikult, aga kui fotosilm selja taha jäi, tõusis viivitamatult ka tempo. Närvikõdi lisasid kuskilt kolonni tagaosast vastassuunavööndis vahvalt möödasõitu üritavad nõelujad, kellest vast kõige meeldejäävam oli üks Taisto reisibuss, kes minu 95 km/h põristavast Ford Fiestast võimsalt mööda pani. Millegipärast tundus, et suurem osa möödasõitjatest olid Läti numbrimärgiga. Hallo, tahtnuksin hüüda, meil on muidugi Ott Tänak ja täna, tema võidupäeval, teeb see teile jubedalt haiget, aga teil on Jelena Ostapenko – pole vaja nii ägedalt kadestada!
Siis sain aru, kuhu neil kõigil nii kiire on. Rammstein hakkas lauluväljakul peale tulema! Ich Will! Mein Hertz Brennt!
Süda põlemas, manööverdasin kuidagi teeäärsesse einelasse närve puhkama. Seal, õue tagumises sopis, prügikasti ja kütusetsisterni kõrval paistis lauake, selle ääres pingikesel istus tõsisemat sorti eesti mees, kerekus reetis paadunud tugitoolisportlast. Tema friikartulikarbi kõrvale oli sätitud tilluke muusikamasin, kust kaikus puhtatõulist eesti pubimuusikat. Sada ja seened!
Maailm tema ümber võis põleda ja kumme põletada, aga temale see korda ei läinud. Kas ta nautis seda viivu süldimuusika ja friikatega? Või oli see tülpimus, mis tema lauast kostis?
Mulle meenus hiljuti loetud ajakirjaniku ja maailmaränduri Robert Twiggeri raamat „Micromastery: Learn Small, Learn Fast, and Find the Hidden Path to Happiness“. Mikrosaavutusteks nimetab ta iga päev väikeste uute tarkuste omandamist. Mitte saatuslike kannapöörete, vaid just nimelt väikeste, uudishimust ja seiklusjanust ajendatud osavuste.
Üldiselt mõtleb inimene hiljemalt varaseks keskeaks välja, mida ta elus saavutada tahab (muidugi kui ta pole sõnakuuleliku lapsena asunud juba lasteaias saavutama seda, mida vanemad heaks peavad).
Meie haridussüsteem pöörabki põhiliselt tähelepanu saavutamise abinõudele (hinded, tunnistused, ainepunktid, diplomid), vähem aga tegelikele eesmärkidele (mitmesugused oskused, mõistmine, tarkus). Ehk nagu telekas ütles noor näitlejanna: miks meile koolis ei õpetata, kuidas taime istutada?
Läänes käib õppimine just nii: otsustad, et õpid noores eas mingid tähtsad asjad selgeks, saad selle kohta paberi ja asetad need otsused oma saavutuste plaani. Või siis teed iga päev mingeid kohustuslikke asju ilma suurema saavutamisplaanita.
Igatahes märkad sa ühel päeval, et päevad kulgevad nagu ruudulisel paberil – sama hommikusöögimenüü, sama marsruut tööle jne. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem vajub ta omaenda kompetentside ja kasulike harjumuste küüsi.
Aga ega te vajagi – loodetavasti – resoluutset kannapööret, vaid uusi, täiesti praktilisi oskusi. Igapäevast mikroõppimist.
Jaapanis suhtutakse õppimisse just niimoodi. Sa võid õppida iga päev midagi uut! Omal vabal valikul. Mingeid väikesi asju, ei midagi põhjapanevat. Sa ei lükka oma elu kaubalaeva Vahemerelt Põhja-Jäämere kursile, vaid lihtsalt täiendad alust uute iluesemetega, mis teevad meele rõõmsamaks. Saad mõnel alal mikromeistriks: õpid suši valmistamise ära või teed endale lõppude lõpuks selgeks, kuidas sellest uuest printerist klammerdatud koopiaid kätte saab. Katsetad aerusurfi Pirita jõel, võtad mõned salsatunnid jne. Proovi seda vilkuritega ja lakkamatult lobisevat kaherattalist elektrikulgurit.
Väikeste asjade õppimine polegi nii lihtne, nagu esialgu paistab. Need tunduvad tühised ajaröövlid, mis kisuvad eemale suurest pildist. Aga kui te küsite, mis mõte on saada mingil ebaolulisel alal mikromeistriks, siis vastus kõlab: see on hea viis võidelda pessimismi vastu.
Need nõelujad-kihutajad võiksid õppida tasakaalukamat sõidustiili.
