Ainult et... Kes seda neile – usutavalt – ütlema peaks?

Alati on olnud nii, et vanainimesed on noorte pärast mures, elukogenud pilk fikseerib noore põlvkonna hukkamineku. Hetkel aga kipub see ajalooline dialektika ise hukka minema.

Ameerika gerontoloogia ja geriaatrilise meditsiini ajakiri avaldas juunikuus uurimuse („Marijuana Use Among Adults 50 Years or Older in the 21st Century“), milles öeldakse, et marihuaana tarvitamine on 65aastaste ja vanemate inimeste hulgas tõusev trend. Õigupoolest hakkab trend tõususuunda näitama juba 50aastaste puhul.

Meie mõtlesime välja miniseelikud ja vabaarmastuse, teil on ainult pahkluid paljastavad kukepüksid – aga armastus kanepi vastu on meil ühine!

Viimasel kümnendil on vanainimesed olnud kõige kiiremini kasvav kanepi­pruukijate grupp.

Rohkem tarvitavad mehed, vallalised, krooniliste haiguste käes vaevlejad, stressi jt psühholoogiliste probleemidega inimesed, alkoholi ja tablettide kuritarvitajad. Teadustöös jõutakse järeldusele: vanuritele ja nende halbadele harjumustele tuleb rohkem tähelepanu pöörata!

Iseasi on see, kuidas tõlgendada „halba harjumust“.

Praegused 60aastased on Wood­stocki-aegsed noored – hipid, lillelapsed, rokkarid. See põlvkond on vapralt läbi tulnud kõikidest hämaroleku värvilistest varjunditest, ühikas popsutamisega kaasnenud trippidest pajatatakse nüüd lapselastele fantastilisi lugusid, mis panevad praegused lumehelbekesed õudusest õlgu võdistama. Meie mõtlesime välja miniseelikud ja vabaarmastuse, teil on ainult pahkluid paljastavad kukepüksid – aga armastus kanepi vastu on meil ühine! Noorelt õpitud kombed niisama lihtsalt ei unune.

Valdav osa küsitletud vanainimestest (75 protsenti) ei taju marihuaanas eluohtlikku riski.

Aastaks 2050 on Ameerikas 83,7 miljonit üle 65aastast. See tähendab ka kõigi vanainimestega seotud probleemide dramaatilist kasvu. Ja nüüd on aru saadud, et nimekirja tuleb lisada veel ­vanurite narko­probleemid.

33-s Ameerika osariigis on vähemalt meditsiiniline kanep legaliseeritud, neist kümnes on mõnuaine lubatud ka lihtsalt mõnulemise (s.t rekreatiivsel) eesmärgil.

Vanainimestel on kanepi tarvitamiseks arvestatavad põhjendused: valud, ärevus, söögiisu kadumine, kehakaalu kaotamine, depressioon ja unetus.

Kasutusel on kõik vormid: tilgad, tinktuurid, vana hea piip, plaastrid, „õnnepitsad“ jne. New York Times intervjueeris 66aastast Shari Horne’i, kes teeb mõned mahvid pärast lõunasööki, sest see aitab tal lõõgastuda ja naine tunneb end seetõttu hästi. Kindlustusmaaklerist abikaasa ja sinisilmse musta kassivolaskiga kodu jagav missis Horne määrib ka valutavat selga kannabidooli sisaldava salviga ning meeleolu kõikumise korral läheb käiku vastav tinktuur.

Proua kinnitab, et ta ei tea oma naabruskonnast kedagi, kes teaks kedagi, kes rohtu ei pruugiks. Ka 80–90aastased, isegi erukolonelid, kinnitab missis Horne (kes mõistagi lõõgastub koos abikaasaga).

Veerand hallpeadest ütleb, et just arst oli see, kes soovitas neile: „Lase käia!“

Olgu mureks artriit, diabeet, närvivalu, rääkimata lootusetutest vähihaigetest, kelle puhul arstid on käed üles tõstnud – kanepit pruugitakse kõige vastu. Ja siit koorub ka üks arstide põhimuresid. Kõiketeadjad vanainimesed kipuvad end ise, meedikutelt nõu küsimata, ravima – teadagi millega. Arstide teine mure on see, et kanepi kõrvaltoimed avalduvad eakatel inimestel teistmoodi kui noortel, näiteks peapööritus võib pilves vanaemale hoopis rängemate tagajärgedega olla kui teismelisele. Ka ei arvesta uljad vanurid sellega, et organism pole enam nii tugev ja „lendu tõusmiseks“ piisab nüüd palju väiksemast kogusest kui tudengipõlves. Üledoos on kerge tulema.

Meid muidugi ameeriklaste mured ei puuduta. Kanepisõpradest lõhkemiseni pungil vanglad on kinnituseks, et meil hoitakse kõik kontrolli all. Aga Eestiski ühiskond aina vananeb ja kuidagi tuleb ju memmede-taatide tervisemuredele meilgi leevendust leida. Teatud taime kasvatajad oleksid sotsiaalhoolekandesüsteemile toeks, või kuidas?