Põmm, põmm, põmm, põmm.

Raundi lõpp, 20 sekundit!

Löö. Keresse löö!

Viimane lõpp, veel, veel, veel!

Kõik peksavad nagu hullud.

Nii, läks! Juurde!

Aeg!

Viimane lõpp!

Aeg!

Tartu ülikooli spordihoone poksisaalis möllab treener Vello Kibe käe all viis mustlaspoissi ja nende õde. Nad on kõik ühest perest. Vaata videost!

Üks poistest oli kunagi tänaval rusikatega vehkinud ja keegi arvas, et mis sa siin aega raiskad, mine parem poksitrenni. Poiss läks ja pärast läksid vennad ka.

Nüüd on kaks venda tulnud Eesti meistriks, Rekardo ja Arnold. Üks on tulnud hõbedale – Ailando. Armandol on pronks. Ja Jaanil on kolm pronksi.

Lähme ajas 40 aastat tagasi. Noor režissöör Peeter Simm teeb oma esimese filmi „Tätoveering“. Filmialmanahhi „Karikakramäng“ kolmanda osana jõuab film kinodesse detsembris 1977. See on see film, kus Arvo Kukumägi laskis endale rinna peale linnu teha (s.t tätoveerida) ja kus Karl Kalkun (kes mängis Kukumäe isa) oli meeleheitel, et nüüd on poisil nahk raisus!

Ja üks väike kähiseva häälega mustlaspoiss, kaabulott peas, lohutas hingevaevas Kukumäge: ah, ära eide pärast vesista!

See väike mustlaspoiss oli Jaan Brezovski.

Simm: „See mustlaspoiss oli ülihea! Ta hääl oli vapustav!“
TMK Teinemaa kogu

Nüüd on Jaan 52 aastat vana. Ja need poksijad-poisid Tartu spordihoones on tema pojad.

Me kohtume Jaaniga Tartus Peetri tänava kahetoalises korteris. Jääb ebaselgeks, kellele see korter kuulub, ja tekib tunne, et kitsukeses köögis asjatab oma paarkümmend inimest.

Jaan seisab, vorst näpu vahel, ja esitab küsimusi. Miks sa ei istu? Miks sa ei söö? Miks sa kohvi ei joo? Miks sa nii vaikse häälega räägid? Mis leht see Ekspress sul on? Kas su lehte Tartus ka müüakse. Kas su Ekspress seda ka kirjutab, et mul on korralikud lapsed. Kas seda ka, et kõik mustlased pole hobusevargad? Vanal Jaanil on uuriv pilk.

40 AASTAT TAGASI JA NÜÜD: 1977 mängis Jaan Peeter Simmi filmis „Tätoveering“. Nüüd ootab Jaan, et Simm jälle kaameraga külla tuleks.
40 AASTAT TAGASI JA NÜÜD: 1977 mängis Jaan Peeter Simmi filmis „Tätoveering“. Nüüd ootab Jaan, et Simm jälle kaameraga külla tuleks. Foto: Eesti Filmiarhiiv
Peeter Simmil oli oma filmi jaoks juba mustlane olemas (jutt käib jälle sellest 40 aasta tagusest ajast). Poiss oli must nagu põrguline, aga jube korralik, õpetaja peres kasvanud, eesti keele olümpiaadi ära võitnud. Istus põlved koos ja rääkis vaikselt nagu eesti laps.

Ja siis teatati Tartu 8. keskkoolist, et neil ka üks mustlane. Et filmi ta vaevalt kõlbab, aga eks te vaadake.

Simm. „Aga kõlbas. Ja kuidas veel!!!“

VANA JAAN JA TÜTRED: Taamal Kristina ja Ardžuna.
VANA JAAN JA TÜTRED: Taamal Kristina ja Ardžuna. Annika Haas
Kui Jaan ilmus Kaupmehe tänavale (Tallinnfilmi majja) casting’ule, oli maja hetkega mustlasi täis. Ja ripsmetušše ja Poola lõhnaõlisid... Aga Jaan tegi proovi ära, ja polnud mingit küsimust, kes rolli saab – Jaani hääl oli vapustav!

Muidugi oli kohal Jaani võimas mamma Monja ja isa Robert ja õed, kelle arvu on raske nimetada, sest kui jutuks tuli õdede arv, nimetati mõni number viiest kaheksani.

Jaan oli ainuke poiss peres ja teda hoiti väga. Võtted toimusid Järva-Jaanis, ja kui Jaan alevi vahel ringi käis, uued kummikud jalas, jooksid õed tal sabas ja pühkisid lapiga kummikute pealt poripritsmeid. Nii kõva poiss oli Jaan!

Seda, mida Jaanilt filmivõtetel nõuda võis, otsustas mamma Monja.

Stsenaariumi järgi pidi Jaan filmis madusid müüma ja hiired pidid ronima mööda selga üles-alla. Aga mamma Monja ütles, et niisugust asja tema poeg kaasa ei tee.

Ei jäänud filmimeestel muud üle, kui ajasid kohalikule Järva-Jaani poisile Jaani riided selga ja asi sai tehtud. Ja Monja keelas poisil kana süüa, mis filmi lõpuosas praeahjust välja võetakse.

Film sai valmis, üht-teist tuli veel peale lugeda. Aga Jaan ei saanud stuudiosse tulla, oli haiglasse sattunud. Simm täpselt ei mäleta, aga räägiti, et oli prügimäel mutreid söönud.

Appi võeti Hendrik Toompere juunior, sama vana kui Jaan, 1965 sündinud.

Simm: „Hendrik oli tõeline ­proff juba siis, ja andis endast maksimumi, aga midagi polnud teha, Jaani kähe hääl oli ainulaadne. Kui Jaan terveks sai, loeti lõplik variant ikka Jaani häälega sisse.“

Jaan pidi minema ka filmi „Tants aurukatla ümber“ võtetele. Võttepaik oli Otepääl ja taksojuht saadeti Tartusse Jaani järele. Taksojuht teatas Tartust: Jaani pole, Jaan on Tallinna autokooli läinud!

Simm ütles taksojuhile, et ilma mustlaseta ära tagasi tule. Võta ükskõik missugusel mustlasel kratist kinni ja too kohale!

Taksojuht tõi kaasa Roberti, Jaani isa.

Simm: „Ja Robert tegi väga hästi ära selle osa!“
KOLM PÕLVKONDA: Vana Jaan, tema tütar Ardžuna, kes mustlastest raamatut kirjutab, ja pooleteise­aastane Sonja.
KOLM PÕLVKONDA: Vana Jaan, tema tütar Ardžuna, kes mustlastest raamatut kirjutab, ja pooleteise­aastane Sonja. Annika Haas

Põmm, põmm, põmm, põmm.

Poisid peksavad poksikotte ja treener Kibe muudkui õpetab.

„Ei-ei-ei! Jõud pole oluline. Kiirust on vaja. Kiirust! Sa viska see käsi välja! Lõdvalt! Vabalt! Naerata ja löö! Nagu sähvakas peab käima see löök!

Ma tunnen juba häälest ära, kuidas sa lööd! Kui käib tume matakas, teed aeglase liigutuse. Kui kiiresti sähvad, on hoopis teine heli!“

Jaan seisab köögis, vorst näpu vahel. „Sa kirjuta oma Ekspressis, et ma olen näitleja. Mul on kaheksa last. Ma olen elanud 52 aastat. Mul on korralikud lapsed. Ma elasin kahetoalises sotsiaalkorteris Annemõisa üks. See võeti mul käest ära ja nüüd pole mul kuskil elada. Kord elan ühe lapse juures, ja teise ja kolmanda juures. Mul on suhkruhaigus... ja jalad on haiged ja mul on kõrge vererõhk. Ma saan kakssada eurot pensioni kuus.“

„Lapsi sul on kaheksa. Palju sul naisi on olnud?“

„Viis!“

„Kõik ametlikult? Paberitega?“

„Kust mustlane need paberid võtab! Mustlastel pole midagi paberitega! Mustlasel pidi olema hobune, vanker ja voodilinad. Siis sai naise võtta. Mingeid pabereid polnud vaja.“

„Sa olid siis populaarne poiss!“

„Jaa! Terve Tartu tundis mind. Professor Paul Ariste uuris, kuidas mul käsi käib, istusime kohvikus ja rääkisime juttu. Paul Ariste oli tark mees, rääkis mustlase keelt. Kas sa kirjutad, et mul pole kuskil elada?“

Põmm, põmm, põmm, põmm.

Lühemat kasvu lihaseline kuju peksab jurakat poksikotti. Hüppab siiapoole, hüppab sinnapoole. Püksitagumik on märg ja särk on märg. Põrand on märg. See on noor Jaan, metsik töömees. Ta on 16 aastat vana ja ta on viis aastat trennis käinud. Kolmekordne Eesti pronks.
BREzOVSKID POKSIRINGIS: Armando (23), Ailando (20), Rekardo (18), Kristina (12), Jaan (16) ja Arnold (14)
BREzOVSKID POKSIRINGIS: Armando (23), Ailando (20), Rekardo (18), Kristina (12), Jaan (16) ja Arnold (14) Annika Haas
TULEVIKULOOTUS JAAN: Sellest poisist te veel kuulete, ütleb treener Vello Kibe.
TULEVIKULOOTUS JAAN: Sellest poisist te veel kuulete, ütleb treener Vello Kibe. Annika Haas
VAADAKE NÜÜD! Suur tulevikulootus Jaan (vasakul), Armando (keskel) ja Rekardo näitavad, kui kõvad mehed nad on.
VAADAKE NÜÜD! Suur tulevikulootus Jaan (vasakul), Armando (keskel) ja Rekardo näitavad, kui kõvad mehed nad on. Annika Haas

Treener Kibe: „Jaan on tuleviku Laszlo Papp!!! Tead, kes on Laszlo Papp? Ungari mustlane, esimene kolmekordne olümpiavõitja kaasaegsetel olümpiamängudel! Võitis kulla Londonis 1948, Helsingis 1952 ja Melbourne’is 1956. Jube kõva mees.“

TREENER KIBE: Ega ilma võistlustel kämata tulemused ei tule. Aga võistlemas käimine nõuab raha.
TREENER KIBE: Ega ilma võistlustel kämata tulemused ei tule. Aga võistlemas käimine nõuab raha. Annika Haas
„Jaanist tuleb samasugune?“

„Tuleb!“

„Teeb kõvasti tööd?“

„Hirmsasti. Aga... Meil ei jätku elementaarset raha, et võistlustele sõita ja kogemusi saada. Sportlased peavad ju ise maksma. Aga kust nendel poistel see raha!?“

Jaani vanem tütar Ardžuna poksimas ei käi, kirjutab mustlastest raamatut.

Mustlastel on halb maine ja Ardžuna mõtles, et peaks kirjutama, kuidas mustlased elavad. Ja et neid ei peaks kartma.

Ardžuna oskab kaarte panna ja tantsida ja ütleb, et annab need oskused oma tütrele edasi.

Ja kui laps suuremaks kasvab, läheb kursustele ja õpib juuksuriks.

Kas Ardžuna filmis ei taha mängida nagu isa?

Muidugi tahab. Ardžuna ütleb, et on kogu aeg unistanud, et filmis mängida saaks. Vennad samuti. Kõik nad mängiks filmis, sest elus peab ju põnevust olema!

Eelmisel suvel said Jaan ja filmirežissöör Peeter Simm üle pika aja kokku.

Jaan ütles Simmile, tule tee mu perest film, ega mind kauaks pole, tervis on vilets.

Simm lubas, et kui järgmine kord tuleb, võtab kaamera kaasa.

Jaan ootab ja poisid ootavad. Ardžuna ootab ka.

Kel soovi spordipere andekaid liikmeid toetada, saab seda teha MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi kaudu.

Konto: EE861010152001630003

Selgituseks: "Brezovskite treeningtegevuse toetus“