Ma olen reisinud ümber maakera rohkem kordi, kui suudan praegu peast kokku lugeda. Kord umbes viie-kuue aasta eest üritasin mahalennatud tunde kokku liita ning sain aru, et olen lennukites elanud mitu kuud. See on olnud hästi veedetud aeg, sest mulle tavaliselt meeldib olla lennukites: vaadata väikestelt ekraanidelt filme, mille jaoks on maa peal raske aega leida, rüübata pilvemaastike vaheldumist kaedes plastmasstopsikestest punast veini (mida miskipärast serveeritakse küll peaaegu alati jääkülmana), mõtiskleda eksistentsiaalsetel teemadel ning lasta end lõpuks magama hällitada reaktiivmootorite turvalisel mühal. Ma olen lennukites maganud sageli paremini ja sügavamalt kui oma kodus, sest mind rahustab teelolemine. Kui peaksin seda püüdma psühholoogiliselt analüüsida, siis oletaksin, et lendamine on andnud mu eksistentsile korraks eesmärgi, sest lennukil ja kõigis temas olijatel on alati eesmärk – kollektiivne, olgugi et ajutine siht kuhugi kohale jõuda.
Muidugi kaasneb lendamisega ka lihtsamaid emotsioone: elevust, seiklusjanu ning teatud annus uhkust. Sest see on olnud minu sport, see odavate ja keeruliste lennuplaanide koostamine, segu orienteerumisest, pikamaajooksust ja hobustele panustamisest. Igal juhul on lendamine üks väheseid asju, mis mul elus enda meelest hästi välja on tulnud.
