HIILGEAJAD: Veebruaris 2009 Liberecis 15 km sõidus maailmameistriks tulnud Andrus Veerpalu ja viienda koha saanud Jaak Mae pidulikul vastuvõtul Tallinna lennujaamas. Mõlema mehe vormid olid täis rahastajate logosid. Foto: Terje Lepp

„Raha peab olema täpselt nii palju, et sa saad ära teha oma ettevalmistuse ja võistlustele kohale sõita. Raha ei ole vaja liiga palju,“ sõnab endine murdmaasuusakoondislane, sprindidistantsil maailmameistrivõistluste finaali jõudnud Peeter ­Kümmel. „Tänases majandusruumis ei ole ettevõtjatel nii palju raha välja anda. Ma ei olnud ise 1990ndatel ettevõtja. Ma ei tea, mis põhjus oli ettevõtjatel nii palju raha anda.“

Aga läheme ajas tagasi ­Eesti murdmaasuusatamise kuldaega. Aega, kui tulemused olid ilusad, raha polnud probleem ning sõna „dopinguskandaal“ kodumaises kontekstis tundmatu.

2006. aasta esimene nädalavahetus. Õues on üle aastate külm ja lumerohke talv ning Otepääl toimub murdmaasuusatamise maailmakarikavõistluste etapp. 22 000 eestimaalast otsustavad karget talveilma nautida Nuustaku metsade vahel suusasangaritele kaasa elades. Kohaleläinud peavad siiski pettuma: esikohta seekord ei tule. ­Kristina Šmigun kaotab 0,2 sekundiga Hilde Pedersenile. Kuid pole viga. Möödub vaid napp kuu ja Eesti murdmaasuusatajad võidavad Torino olümpiamängudelt kolm kuldmedalit – Šmigun kaks ja ­Andrus Veerpalu ühe.

Juriidiliselt oli kõik korrektne, aga sponsorid hakkasid kaduma

Meie suusaässadel läheb hästi ka väljaspool sisseaetud suusaradu. Raha on sama palju nagu tänasel päeval probleeme selle ümber. Mütse ja sõiduriideid ehivad tuntud Eesti suurettevõtete logod. Tere, Estonian Air, Merko, Hansapank, Saku, EMT – need firmad ei hakkaks väikeste sponsorsummade väljakäimiseks aegagi raiskama.

Noor tulevikulootus Anti ­Saarepuu uhkeldab Postimehe veergudel kahekorruselise eramuga, kus on muu hulgas saun, garaaž, kaminaruum ja kõrvalruumidega grillkoda.

« Avalehele 41 Kommentaari