Juht Toomas: „Mis kuradi slaalom?“
„30 slaalom minu paremale.“
„Tegin ära!“
„Sinu parem kolm.“
„Tegin ära!“
„30 kaks väravat!“
Midagi sellist paistab tõesti ees. Auto läheb jälle liikvele.
Kaardilugeja: „Paremale järgmisele platsile.“
Juht: „Paremale?“
„Paremale!“
„Kurat, valesti läks, vasakule oleks pidanud.“
„Ei saa tõsi olla! Siis on meil legendis viga.“
Dialoogi edasine osa oleks kahtlemata au teinud Kreisiraadio legendaarsele ekipaažile Vollmilch-Erdnuss, aga meil käis see päris rallil päriselt, ilma igasuguse naljata. Täpsemalt tänavuse Leedu pressiralli seitsmendal kiiruskatsel. Enda kaitseks võime öelda ainult niipalju, et Klaipėda Švyturio Arena parklasse mahamärgitud slaalomitrass oligi keerukas ja knihvidega. Tipptunniaegsete ummikute tõttu jõudsime kohale vahetult enne starti ja rada „looduses“ üle vaadata ei jõudnud, tuli sõita pelgalt legendi järgi. Viga seal tegelikult polnud, lihtsalt juht oli ühe kriitilise koha lasknud kahemõtteliselt kirja panna. Sama katse teisel läbimisel oli kõik juba okei.
Minu võistlusautoks oli Toyota Corolla Touring Sports Hybrid (aitäh Toyota Balticule usalduse eest), 180-hobujõuline ja mikroskoopilise kütusekuluga, keskmiselt 3,8 l/100 km. Ühe paagitäiega (ametlikult on paak 43 liitrit, aga meil ei õnnestunud sinna kuidagi üle 35 liitri bensiini sisse tampida) sõitsime 600 kilomeetrit Palangasse, teisega tegime ära kogu ralli ja kolmandaga tulime koju tagasi. Kahjuks polnud tänavu rallil eraldi ökoklassi ja nii tuli võistelda lõvikoopas ehk kaheliitriste seas. Vähe sellest, et see oli kõige arvukam klass (üheksa autot) – just meie klassist tuli ka absoluutarvestuse esikolmik.
Ah et kuidas Corolla ralliautona oli? Neljakordset ralli maailmameistrit Juha Kankkuneni parafraseerides oli auto okei, aga kurvid liiga järsud. Varasematest kogemusetest teadsin, et tegelikult pole suurt vahet, millise autoga välja minna – kui ise vigu ei tee, võib igal juhul pretendeerida esikümnesse. Kui vigu ei tee...
Ent kui arvestada, et Tallinn-Palanga marsruudi läbimiseks sobis Corolla eeskujulikult. Näiteks Ott Tänaku-Martin Järveoja ralliautos ei ole tempomaati, katuseluuki, topsihoidikuid, infolustiekraani ega kliimaseadet, aga meil olid need kõik! Ning nii mugavad istmed, et kui paar metsapeatust kõrvale jätta, sõitsime kogu tee ühe jutiga.
Aga kui juba Tänakust juttu tuli, siis... Tema kohta ilmub praegusel ajal uudiseid ilmselt rohkem kui ühegi teise eestlase kohta. Tänakust kirjutavad enam-vähem kõik, kellel sõrmed klaviatuuril sibada suudavad. Aga kuulge kolleegid-kirjutajad, kas te olete kogenud, kuidas ralli „seestpoolt“ välja näeb? Millele mõtleb juht, millele kaardilugeja? Ei ole? Aga tahaksite? Novot, siin on ettepanek.
Ühesõnaga, kuidas oleks, kui paneks kokku huviliste lehe-/veebi-/tele-/raadiomeeste-naiste pundi ja hakkaks vaikselt valmistuma-treenima. Teeks selgeks legendi koostamise ja lugemise põhimõtted, õpiks õigeid sõiduvõtteid ja -trajektoore ning auto võimaluste tarka ärakasutamist. Aga tuleval aastal, kui Leedu pressiralli tähistab juubelit, lendaks sinna peale esindusega, mis Eesti kui rallimaa mainele ka au teeb. Mis kord see on, et soomlasi tuleb starti eestlastest rohkem?
Pressirallil osalemiseks ei pea üldse olema ilmtingimata autoajakirjanik, kes päevast päeva mootorite maailma saladustes kühveldab. Elamusi saavad kõik ühtmoodi, sõltumata ametikohast ja erialast. Ning pärast teab igaüks omast käest, milline on õige rallitunne ja miks ralli ajal tavalisest kolm korda sagedamini peab WC-s käima.
Nii, huvilised, astuge ette!