Keset lauda lebab suur ülepannikook moosiga, mida keegi ei söö. Missis Bristow on kõhkluste küüsis. Ta ei tea, mida teha. Näol võib täheldada higipisaraid, silmades hirmu. Esialgu on veel töös varasem plaan – ta jääb üksi maha, kui ülejäänud seltskond karu vaatama sõidab. Õhtul saabuvad nende asemel külalistemajja jahimehed, missis Bristow saab koos nendega õhtust süüa. Tema kaaslased jõuavad tagasi hommikusöögi ajaks.

Kuid siis poeb missis Bristow’ hinge kahtluseuss – peaaegu 20 tundi üksinda külalistemajas! Sel ajal, kui ülejäänud reisiseltskond ootab metsas karuvarjes, et Eesti ja Euroopa metsade suurim kiskja end õhtuhämaruses või ööpimeduses ilmutaks. Ta tahab kaasa! Või siis ikka ei taha. Ei, ikka tahab!

„Aga ma ei ole maksnud selle eest,“ ütleb missis Bristow. 15 tundi karuvarjes maksab 95 eurot inimese kohta.

„Seda on lihtne korraldada,“ rahustab linnuhuvilisest giid Uku Paal, väljaõppelt hambaarst, ja teeb kiire kõne.

« Avalehele 2 Kommentaari