Rootsi pealinnas ei kipu politsei üksteisele liiga lähedal istujaid eraldama, kuid elu harjumuspärases rütmis edasiminek on siiski illusioon.

Rong kihutab Alingsåsi jaamast Stockholmi poole ning akende taga on sume volbriõhtu. Aeg-ajalt vilksavad mööda väiksed järved, siis kaljud, siis rootsipunased majad – alati meenutavad nad mõnd täpselt samasugust hoonet, mida sai nähtud minut või kaks tagasi. Siin-seal leegitsevad juba lõkketuled.

Vaguni otsast võib võtta kohvi, mida sageli ka tehakse. Peaaegu keegi ei kanna maski, isegi mitte konduktor, kes käis pileteid üle vaatamas (erinevalt Hollandist, kus kohalike kinnitust mööda võiks vabalt rongides praeguse kriisi ajal ka maksmata sõita, sest keegi ei julge sõidupääsmeid revideerida või jänesel turjast haarata, on Rootsis säilinud normaalsus suuremas ulatuses).

Kuid on see normaalsus või miraaž? Tõtt-öelda ei saagi ma Rootsis viibimise jooksul selgelt aru, kuidas mõjub rootslaste psüühikale teadmine, et ohtlik viirus nende kodumaal amokki jookseb; et Facebookis korjatakse allkirju tagamaks hapnikuravile pääsemise võimalust ka neile ägedalt Covid-19sse haigestunutele, kes üle 80 aasta vanad, rasvunud või kannatavad krooniliste kopsu-, südame- ja vererõhuhaiguste all. 

Avalehele
61 Kommentaari
Loe veel: