Foto: Krister Kivi

On 28. aprill ja mu lahkumisest Eestist on möödas kaks tundi. Lennuk läheneb pastelses ja peaaegu hooletuna mõjuvas õhtuvalguses Frankfurdile, mis on nagu alati taeva poole tõstnud oma betoonist ja terasest pilvelõhkujarusikad. See on Saksamaa: mai alguse andmetega üle 166 000 nakatunu ja üle 6900 surnu. Kuid mu kõrval istuval blondil naisel on jalas roosade lipsudega kingakesed ja käes ingliskeelne raamat „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“. Terve lennu jooksul pole ta maski endale ette pannud.

Juba mõne aja eest on respiraatoreis stjuardessid jaganud välja paberilehed, millel saksa tervishoiuministeerium teatab nii saksa kui inglise keeles, et „enam“ ei ole „kallil reisijail“ lubatud siseneda Saksamaale „ilma hea põhjuseta“ (ohne triftigen Reisegrund). Kes sisse saavad, peavad isoleeruma 14 päevaks alates saabumisest. Seega olen juba leppinud mõttega, et ees seisab öö lennujaamas, kuni lend Amsterdami hommikul väljub. 


Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: