Retoorikast

Enne kui kedagi vägivaldseks tembeldada, võiks kaaluda ka muid „diagnoose“.

„A prõlla om peris põrgu ­vallalõ. Nigu raadio vai teleka vallalõ tiit, om sääl vähämbält üts vihanõ miis, kiä sõimas ­valimalda kõiki.“ Nii kirjutab Võrumaa kooliõpetaja Säinasti Ene avalikus kirjas peaministrile (vt Uma Leht http://umaleht.ee/article/tere-juri/, põhjaeesti keelde tõlgituna: „Praegu on päris põrgu lahti. Nii kui raadio või teleka lahti teed, on seal vähemalt üks vihane mees, kes sõimab valimatult kõiki“).

Üks viimase aja lööksõnu on „retoorika“. Kahjuks ei tähenda see praegu vanakreekalikku elegantse kõnekunsti valdamist, vaid on taandunud sõimamise ja vassimise sünonüümiks. Poliitikute täidetavas avalikus ruumis on asi kõnekunstist kaugel.