Mullu 27. novembril andsid vormel-E ehk elektrivormelite võistlussarja korraldajad teada, et hooajal 2016/2017 lisandub nende programmi Roborace – isejuhtivate elektriautode võidusõit. See mõjus spetside ringkondades nii, nagu oleks keegi visanud kapatäie külma vett punaseks köetud saunakerisele.

Vastukajad ulatusid vaimustushuiletest kuni ennustuseni, et Roborace saab olema kõigi aegade igavaim võidusõidusari.

Plaan on igatahes äge. Kümme tiimi (üks koostatakse vabatahtlikest) panevad igaüks välja kaks autot, mis hooaja jooksul peavad maha 15–16 tunniajalist võidusõitu. Autod sõidavad rajal täiesti iseseisvalt ilma kõrvalise sekkumiseta, kasutades pardal olevaid kaameraid, radareid, andureid ja tarkvara ehk tehis­intelligentsi. Riistvaraline osa on kõigil ühesugune, vahe tuleb sisse sellest, kuidas keegi oskab pro­grammeerida.

Kõlab uhkelt, eks? Kuni hakata juurdlema, kas see ka teostatav on. Korraldajad lubasid esimesed tehnilised üksikasjad avaldada tänavu jaanuaris, aga seni pole kostnud kippu ega kõppu. Seega on kõik järgnev puhas spekulatsioon.

Juba 1980. aastatel oli selge: kui vormel-1 reeglid vabaks lasta, poleks inimene suurtest kiirustest tingitud ülekoormuste tõttu võimeline enam autot juhtima. Kas nüüd näemegi ulmelisi sõidukeid, mis läbivad kurve hoogu vähendamata?

Keegi ei tea, millised autod hakkavad välja nägema

Superkiirusi võidusõidurobotid kindlasti ei näita. Alustame elektriautode põhimurest – akudest. Vormel-E ei suuda umbes 50 minutit kestvat võistlust akutäie elektriga läbida. Seetõttu tuleb boksipeatuse ajal – pange nüüd tähele! – autot vahetada. Arusaadavalt ei saa Roborace sellist piinlikku asja lubada, pigem hakatakse vahetama akusid. Teine variant – sõita nii aeglaselt, et aku tühjaks ei saa – pole ju mõeldav. Elektrivormelidki on hirmaeglased. Monacos oli kiireima ringi keskmine neil mullu 115,2 km/h, vormel-1 saavutas 153,9 km/h (vormel-E rada oli lühem ja vähemate kurvidega). Samas on aeglusel ka hea külg – tänavaradu, kus vormel-E etapid toimuvad, on lihtsam turvaliseks teha ja publik pääseb lähemale pealt vaatama.
Joosep Laht

Palju põnevust pakub autode välimuse teema. Sõitjat pole ju vaja kaasas vedada ja seetõttu saab auto või õigemini roboti senisest hoopis teistmoodi konstrueerida. Ei mingit kabiini, ei roole ega pedaale, ei turvavöösid ega -struktuure. Kas autod tulevad seetõttu väiksemad? Madalad ja lapikud nagu muruniidukid? Kas elektrimootor paigutatakse keresse või hoopis ratastesse?

Võidab see, kes programmeerib paremini

Veelgi põnevam küsimus on see, kuidas autod „mõtlemisega“ hakkama saavad. USA kaitseministeeriumi DARPA-agentuuri isejuhtivate autode võistlusel on nähtud imeasju, seega ei tohiks ringrajal valgete joonte vahel tiirutamine olla eriti keeruline?

<b>Kas publik tuleb rajaveerde, kui inimese-masina kombinatsiooni asemele tulevad hingetud ratastega robotid? Miks peaks mind huvitama, kas Whirlpool võidab pesupesemisvõistluse Samsungi vastu? </b>
Ega olegi. Audi on RS7 baasil loonud isejuhtiva sõiduki Bobby. Viimase kahe aasta jooksul on Bobbyt saanud katsetada ka mõned ajakirjanikud, loomulikult kaasreisija rollis. Esialgu on Bobby veel aeglane, näiteks väga keerulisel Ascari ringrajal kaotas ta amatöörvõidusõitja kogemustega lehemeestele kaks kuni neli sekundit umbes neljakilomeetrisel ringil. Samas suudab Bobby hoida ideaaltrajektoori kas või sada ringi järjest. Ta ei väsi ega lase end kõrvalistest asjadest segada, suudab adekvaatselt hinnata olude muutust (kas või rehvide kulumist). Sarnaselt inimesega on ta võimeline pidevalt õppima, aga ei unusta kunagi midagi. On ainult aja küsimus, millal Bobby või mõni tema „liigikaaslane“ hakkab edestama mitte ainult amatööre, vaid ka proffe.

Aga tühjal rajal üksi tiirutamine on üks asi. Kui mõelda, et kõrval on veel 19 samasugust robotit, mille tegevuse tõttu olukord pidevalt muutub… Järgmiste käikude planeerimine on juba mitme suurusjärgu võrra keerukam.

Kahjuks ei saa Audi praegust tehnoloogiat robotvõidusõiduautole tõsta. Lisaks mõõtmetele ja massile on ilmselt kriitiliseks teguriks ka voolutarve. Kuna võidusõidu tarbeks sobiva riist- ja tarkvara väljatöötamine tõotab olla äärmiselt põnev katsepolügoon, võib eeldada ka suurte auto- ja tehnoloogiafirmade huvi asja vastu. Mis omakorda lubab loota kiiret progressi.

Kodumasinate sport?

Jääb veel puhtinimlik aspekt. Mootorisport pakub ­pealtvaatajatele huvi ikka seetõttu, et omavahel võistlevad inimesed. Isegi täiesti ühesuguse tehnika puhul pigistab mõni juht sellest rohkem kiirust välja kui teised.

Ent kas publik tuleb veel rajaveerde, kui inimese-masina kombinatsiooni asemele tulevad hingetud ratastega robotid? Kas lülitab keegi oma teleka robotite võiduajamist edastavale kanalile? Miks peaks mind huvitama, kas Whirlpool võidab pesupesemisvõistluse Samsungi vastu? Või kas banaanipurustamise maailmameistriks tuleb Philipsi või Boschi blender. Marketroididel saab olema kõvasti peamurdmist, et robotite võiduajamine rahvale „söödavaks“ muuta.

Äkki juhtub nii, et robotid liiguvad üksteise järel hanereas, sest optimeeritud trajektoorid lihtsalt ei võimalda möödasõitu? Kas korraldaja peab programmidesse sisse kirjutama juhuslikult ilmnevad rikked?

Või kuidas vältida meelega korraldatud, õigemini etteprogrammeeritud kokkupõrkeid? Pole ju eriti keeruline välja arvutada, millisesse kohta ja kui tugeva kõksu peab konkurendile andma, et see rajalt välja lendaks.

Järelikult peab kõigil autodel olema korraldajate poolt paika pandud „politseialgoritm“, mis ei lase võistlusmäärusi rikkuda.

Ehk kokkuvõttes on küsimusi esialgu palju rohkem kui vastuseid. Jääme põnevusega ootama, millal hakkavad korraldajad oma kaarte avama. Ja siis juba esimest starti.