Härra Eriksson – ei saa jätta ütlemata, et ta meenutab Jaak Jõerüüti, meie eelmist saadikut Stockholmis – kuulab küsimusi nukralt noogutades, käsi ristates, näppude vahel pastapliiatsit hoides. Ta ei kanna maski ja on värskelt pöetud, sümboliseerides nii omal kombel Rootsit, riiki, mis püüab jätkata elu ka pandeemia ajal võimalikult normaalselt. Karvakasvanud ja habemes ajakirjanik esitab oma küsimusi mitmemeetriselt distantsilt marlitaguse mõminaga.

 

Kas te teate peast, kui palju inimesi eile Rootsis COVID-19sse suri?

Peast? Ma arvan, et seal on alati teatud viivitus, kuni kõik numbrid kokku saadakse. (Toksib oma telefonis). Viimane arv, mida näen, on 40.

Rootsi lähenemine on võrreldes paljude maadega olnud väga leebe. Millel, võrreldes Eestiga, põhineb teie riigis luba lahti jätta ostukeskused, kinod, teatrid?

Ma ei kasutaks sõna „leebe“. On tõsi, et asju, mida on ametlikult keelatud, ei ole väga palju. Näiteks on kinni pandud haridusasutused gümnaasiumist ülespoole ja kriminaliseeritud külaskäigud vanadekodudesse ja enam kui 50 inimesega kogunemised. Samas, Rootsis ei ole valitsus sulgenud näiteks restorane ja jõusaale. Neil tuleb jälgida spetsiifilisi reegleid, restoranides on näiteks ainult lauateenindus. Üldiselt on aga Rootsis keeldude asemel valdavalt vaid väga selged soovitused ja neid järgitakse. Mäesuusakeskused on end sulgenud, kuigi võiksid ka lahti olla.