Rootsi suursaadik Mikael Eriksson: „Peame kõik olema väga alandlikud, sest ega me ei tea, mis on õige“
Rootsi suursaadik Mikael Eriksson on Eestis oma riiki esindanud kaks aastat. Viimased kuud on ta veetnud valdavalt Pika tänava residentsis, mis munakividega sillutatud siseõuel saatkonnaga kokku kasvab. Avar 17. sajandist pärit Rootsi aristokraadimaja – Rootsi diskursuses nimetatakse hoonet siiani paleeks – on sama tühi kui tänavad selle ümber. Ettevaatusabinõuna on kogu meeskond löödud kaheks: pooled töötavad nädala kodus ja pooled esinduses, siis toimub uus rotatsioon. See peab tagama jätkusuutlikkuse juhuks, kui viirus saatkonda siiski sisse murrab.
Härra Eriksson – ei saa jätta ütlemata, et ta meenutab Jaak Jõerüüti, meie eelmist saadikut Stockholmis – kuulab küsimusi nukralt noogutades, käsi ristates, näppude vahel pastapliiatsit hoides. Ta ei kanna maski ja on värskelt pöetud, sümboliseerides nii omal kombel Rootsit, riiki, mis püüab jätkata elu ka pandeemia ajal võimalikult normaalselt. Karvakasvanud ja habemes ajakirjanik esitab oma küsimusi mitmemeetriselt distantsilt marlitaguse mõminaga.
Kas te teate peast, kui palju inimesi eile Rootsis COVID-19sse suri?
Peast? Ma arvan, et seal on alati teatud viivitus, kuni kõik numbrid kokku saadakse. (Toksib oma telefonis). Viimane arv, mida näen, on 40.
Rootsi lähenemine on võrreldes paljude maadega olnud väga leebe. Millel, võrreldes Eestiga, põhineb teie riigis luba lahti jätta ostukeskused, kinod, teatrid?