Foto: Rauno Volmar

Minuealised tüdrukud vaatasid kõik möödunud laupäevaõhtul teleseriaali „Aenne Burda – moemaailma ärigeenius“. Vaatasid, tänupisarad silmas ja härdus südames.

Saksa koduproua rajatud endanimeline moeleht oli üks neid väheseid valguskiiri, mis nõukogude pimeduseriigis millegipärast lubatud oli. Raskesti kättesaadav – aga siiski võimalik. Burda aitas meil hoida ühte kätt tsivilisatsiooni pulsil (Kristina nägi Burdas elus esimest korda kiivit, Eva aga värvilisi niidirulle), teist kätt hoidsime õmblusmasina rattal. Burda lõikelehed olid nõukogude naiste seas hinnaline valuuta ja sotsiaalne kapital. Näiteks selline diil: mina annan sulle paariks päevaks kolm kuud vana numbrit (mis tähendas väga värsket väljaannet) sirvida, kui sa mulle mõne meetri kalkat hangid. 


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: