Aga viirusepuhang polnud midagi ettenägematut, see suisa hüüdis tulles, seagripi ja linnugripi häälega. Ettevalmistused nii riikide kui ka üksikisikute tasandil olid siiski lohakad, keegi ei võtnud „musta luige“ võimalust tõsiselt. Suurem osa inimesi naeruvääristas viiruseohtu isegi siis, kui Hiinas olid juba karmid meetmed kasutusele võetud. Kõik lähtusid prognoosidest ja tõenäosusest – just neist, mille eest hoiatab Taleb.

Täpsem oleks aga praegust olukorda võrrelda teooriaga Talebi raamatust „Antihabras“ („Antifragile“, 2012).

Antihabras on miski, mis muutub raputades tugevamaks. Võetud laenud muudavad inimesi ja ettevõtteid hapraks, sest kui näiteks müügitulu (või palk) ära kaob, on pankrot käes. „Milline ettevõte on aga antihabras?“ küsis Robert Kitt Ekspressis kaks aastat tagasi Talebi loomingut analüüsides. „Võib-olla on taksojuhi amet? Ehk mitte Tallinnas, vaid Londonis. Taksojuhi aastasissetulek on üsna stabiilne eeldusel, et ta teeb stabiilselt tööd. Kuid mõnikord võib taksojuhti tabada positiivne must luik ning keegi tellib temalt sõidu öösel Londonist Pariisi (või Tartust Tallinna). Pangatöötaja mustad luiged saavad olla vaid negatiivsed – pärast pikka ja stabiilset tööelu võib ees oodata koondamine. Start-up’id ja kunstnikud on antihaprad, mingit väga selget eriala omavad töölised (hambaarstid, keevitajad) on tugevad ning kõik palgatöötajad haprad.“

Jah, aga hapraks on liikumiskeeldudega maailmas osutunud isegi taksojuhi amet.

Ekstreemsuste eest saab ennast kaitsta, muutes ennast vastupidavamaks, ning juhuslikkusest saab mõnikord ka võita, ütleb Taleb.

Kasutage see kriis ära, soovitab president Kersti Kaljulaid. Ka Eesti psühholoogid näevad praeguses olukorras pigem võimalusi ja jagavad soovitusi, kuidas kriisi ära kasutada.