Tallinna Keskturul võib osta purgi vasabit viie sendi eest, aga kohati tundub, et turg on kallis, nii kallis, et käib mulle üle jõu.

Iga päev ilmub keskturg pimedusest välja otsekui viirastus; nagu kujutis fotopaberil, mis poetatud ilmutivanni. On veel pime, sest kell on alles viis, kui juba toimetavad ta ajalooliste hoonete ümber mustavad kogud, tõstes ühest kohast teise kaste, kaste ja veel kord kaste. Keegi naerab, keegi läidab vilunud liigutusega sigareti ja kajakas läkitab majakatuselt üle turuplatsi oma äreva hõike. Ning aina uusi autosid arbuuside, viinamarjade, tomatite, kartulite ja kõige muuga – peamiselt valgeid kaubikud, mida nende mittemidagiütlevuse tõttu armastavad nii väga ka sarimõrtsukad – aina läheneb üle Tallinna auklike tänavate, loksudes läbi ähmaseks hommikuks muutuva öö.

Kes suudaks kokku lugeda, kui palju on tema platsidel ja kitsastes käikudes alates 1947. aastast kaubeldud; rõõmustatud soodsa leiu üle või kurvastatud pettasaamise pärast. Tülitsetud ning lepitud, armutud rinnakasse neidu mullase kartulikasti taga või väikeste vuntsidega Peipsiveere sibulakasvatajasse, lahku mindud ning tapetudki (kui mitte otse turul, siis vähemasti tema lähedal või tema tõttu).

Avalehele
0 Kommentaari