Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen ja kunstnik Aivar Juhanson on hobuste seljas teel olnud 20 päeva. Selle nädala lõpuks plaanivad mehed ratsa Hiiumaale jõuda.
Vastab Madis Jürgen.

Kuidas tunne on?

Tunne on väga hea, ükski koht katki ei ole. Nohu ei ole. Füüsilist häda ei ole.

Kas väsimust ei tunne?

Ei tunne. Paar päeva tagasi natuke mõtlesin, et kuidas kodus muru niidetud saab.

Kuidas ratsutamine füüsisele mõjub?

Loksutame siiski üsna aeglaselt. Põhiliselt lähme sammu, vahetevahel traavi, et pambud väga ei hüppaks.

Kas olete esialgsest graafikust natuke maha jäänud?

Eriti mitte. Anu Raua juures olime kaks ööd.

Mis te arvate, millal te Hiiumaale jõuate?

Homme lähme praamiga Muhumaale. Siis jääb veel neljapäev, reede, laupäev, pühapäev. Äkki siis kaks päeva Muhumaal-Saaremaal ja kaks päeva Hiiumaal, ja pühapäeva õhtul lõpetame. Aga ei oska prognoosida.

Kuidas hobustel läheb?

Hobuse aeg käib üldse teistmoodi. Mootorratta ja hobuse vahe: ühe paned seina äärde, unustad ära, teisega on vaja tegeleda.

Hobused on aru saanud, et traadis särtsu sees ei ole, eks nad kõnnivad öösel kogu aeg läbi. Täna leidsime nad ka tükkmaad eemal. Õnneks nad tulevad kohe juurde, kui krõbistad karbikest.

Prangli Jaani jalgrattal astus Johni ruun vända kõveraks. Vänt sai lähemas talus sirgeks painutatud. Johni ruun on vallatum kui minu mära. Tõmbab hammastega maast välja poste, kus küljes on karjusenöör. Ta on seitsmeaastane, peaks mõistus peas olema. Aga ongi, loll ei oska poste välja tõmmata.

Kas aeg käib maal kuidagi teistmoodi?

Hobuse aeg käib üldse teistmoodi. Mootorratta ja hobuse vahe: ühe paned seina äärde, unustad ära, teisega on vaja tegeleda. Igasugu asju on vaja teha. Kreemitad, haavad tohterdad üle. Kärbsed tülitavad neid.

Mille poolest erinevad Tallinna inimesed ja need, keda te Lõuna-Eestis siiani kohanud olete?

Kui Tallinna inimene tuleb autost välja, siis ta hakkab sajatama, kaua ta ühe ristmiku taga passima pidi. Siin on inimesed rahulikud.

Tõstamaal oli tüdruk, kes oli kaks päeva oodanud, millal me mööda ratsutame. Minu hobune trimmerdas poeplatsi. Siis tuli tüdruk oma hobusega. Sõitsime koos 6 km. Juhatas meid toredat metsateed pidi edasi. Seal metsas pidid muidu hundid ja karud olema. Kolmekesi oli meil julgem, siis hunt ei tulnud ligi.

Pärnus tõi keegi hobustele pool leiba. Paljud on meie retkega kursis. Kui autod sõidavad mööda, keritakse aken alla, lehvitatakse. Tõstetakse pöial püsti. Õnneks seekord ei lasta nii palju signaali kui vanasti. Ära lase signaali, kui näed ratsanikku teel! Hobune ehmub!

Kellega veel kohtute?

Surfilaagritegelane piiksutas ammu, et tuleks tema juurest läbi. Kuskil Varbla lähedal. Niisuguste kohalikega tasub rääkida, sest need teavad väikeseid teid mere äärest ja metsa seest, et ei peaks suurte teede ääres käima.

Kõigi juurde ei jõua, muidu jääksime ühte kohta terveks nädalaks. Käime külas neil, kes tee peale jäävad.