"Eks see on nii ja naa, tihti oleneb see inimese enda sättumusest, sellest, mis konteksti ta ennast seab ja mis tal kodus toimub. Alguses paljud ütlesid, et see on täiesti ennekuulmatu, nii ei tohi, me oleme selle kõik oma kodus juba üle elanud! Kuid ütleks, et mida aeg edasi, seda enam on mõistetud, et midagi kardinaalselt hullu [Rootsis] ei juhtu — numbrite üle võib muidugi arutleda — ja sellest tulenevalt on tulnud rohkem positiivset suhtumist. On näha, et ühiskond toimib, rahvas on tulnud kaasa, näha on argumente, miks nii peaks toimima. Kui usaldus on ühiskonnas olemas, siis on võimalik seda teed minna. Ja Rootsi põhiargument on muidugi olnud, et see kriis on pikaajaline, sest kriis tuleb venitada pikaks, et ei kuumeneks üle meditsiinisüsteem. Aga samas tuleb hoida ühiskonda toimimas mingit moodi, et ühiskondlik sidusus ära ei kaoks. Ja selles osas läheb Rootsis praegu väga hästi. Jah, nad räägivad teisest lainest, aga selles on vähe traagikat ja hirmu, et teine laine võib tulla."

Millal "teine laine" võib tulla?


"Rootslased tahaksid elada selle tasapisi niimoodi läbi, et teist lainet üldse ei tule, et see oleks pikemaajaline protsess. Aga teise laine jutt seisneb muidu selles, et kui suveks haigus ära kaob, siis sügisel võib ta tagasi tulla, sest ühiskondlikku resistentsust pole jõudnud tekkida. Hüpoteetiliselt võib juhtuda, et nendes riikides, kes vahepeal kõik end kinni panid, ja suveks ehk lahti teevad, võib oodata sügisel viiruse naastes sama radikaalset kinnipanemist. Rootslaste seisukoht on, et sellised Ameerika mägesid ei saa ühiskonnas endale lubada: paned kinni, teed lahti, paned kinni, teed lahti! See väsitab palju rohkem."