Selle teema käsitlus on ühiskondlike tavade kohaselt – vaata kust poolt tahes – tabu. Ja suure tõenäosusega mõistab iga keskmine lugeja suhkruissinduse hukka. Nii juhtus ka skandaali kistud jõuka ärimehe Iraj Zandiga. Toona tunnistas ta Eesti Ekspressile, et talle meeldib kenade piigade seltsis vahvalt aega veeta ja elust mõnu tunda. Ja mis selles siis halba on?

Et kogu temaatika ei langeks vulgaarsusse, on vaid üks võimalus. Tuleb lahti mõtestada inimajus toimuvad alateadvuslikud protsessid, mis tõukavad üha suuremal hulgal mis tahes vanuses mehi ja naisi hakkama kas suhkrubeibedeks, suhkruissideks või suhkruemmedeks. On see äritehing? Kas tegemist on tänapäevase elustiiliga kaasneva paratamatusega? On see mingi puuduse kompenseerimine, soov jagada üleliigset, need mõlemad või hoopis midagi kolmandat?

Palusin fenomeni tuumani jõudmiseks appi kaks meest. Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi seksuaalkäitumise õppejõu Toivo Aaviku ja zooloogiaosakonna loomaökoloogia õppetooli juhataja Raivo Männi. Miks Meelis Lao ja Urmas Sõõrumaa saavad oma käevangu pidevalt uusi noori näitsikuid, aga nende välimuselt täitsa vunts eakaaslane, kes töötab põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana, mitte?

Avalehele
262 Kommentaari