Võib-olla läks hästi, et olin just kuu aega Austraalias. Valitsuse kokkupanek pole teaduslik küsimus, vaid väärtuste ja võimaluste kombinatsioon.

See on sarnane mujalgi maailmas. Selgelt kuuldav hääl on nüüd neil, kes paiknesid arvamuste spektri äärealadel. Mingis mõttes on nende esilekerkimine hea.

Nagu ütles Toomas Hendrik Ilves: „See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi.“ Meie head-tugevad küljed on evolutsiooni peegeldus, aga kajastavad mineviku olusid. Aga me ei tea, milline omadus evolutsiooni järgmises staadiumis võidab. Kui lõikame ära mõtete ja toimetuste spektri äärealad, hävitame sellega evolutsiooni ja seame pikas perspektiivis küsimuse alla meie edukuse liigina. Et mõni äärmus meile ei meeldi, on teine küsimus.

Positiivne areng seega?

Ma vaataksin seda küll nii. Me ei tea kunagi, milline on õige otsus. Me ei saa minna ajas tagasi, teha teist otsust ja seda kontrollida.

Seetõttu akadeemia ei kritiseeri valitsust ega ministreid. Me anname nõu. Mõtleme tõsiselt, millist nõu milline minister vajaks. Kui oluliste otsuste juurde tulevad inimesed, kelle ettevalmistus on muus valdkonnas, vajaks nad kiiresti head faktilist baasi keeles, mis on neile mõistetav.