Tatari 1 viimased päevad: tuntud geibaari ja söögikoha asemele ehitatakse uus ärihoone
Uue ärihoone sünd Vabaduse väljakule pühib zeitgeist’ile pikalt vastu pannud baari-, erootika-, piibu- ja öötoiduärid linna keskväljakult.
Kui seista Vabaduse väljakul ja avada aeglaselt silmad, näed sa enda ees väikest Kirde-Euroopa linna, mis ei suuda ega plaanigi millegagi üllatada. Siin on linnavalitsuse kandiline tellistest hoone ja väike teater, on külma õhkav luteri kirik, paleenimeline hotell ja põõsaste varjus üksik mälestuskivi. On inimesed, kes ootavad ettenähtud kohtades vaikides oma busse ja tramme – troppis koos otsekui tuvid –, ning vaid aeg-ajalt rikub vaikelu mõni üksik üldrahvalik jooksuüritus või vilkurite sähvides mööda kiirustav politsei. Kuid keset seda konservatiivset väljapeetust ja ärakorraldatust tungib punaste neoonreklaamide kumas pildile üksik mardisant: Tatari tänav. Otsekui nümfomaan, kel portsigar roosa paelaga reie küljes; otsekui meremehesärki kandev ahvike, kel karvane näpuots rõõmsalt ninasõõrmes, piilub ta välja otse eliitkooli ja eliitärihoone vahelt ning ihkab ärimeeste, (kiriku)õpetajate ja linnaisade kõrval samuti portreepildile, häbenemata keskit.
Kuid varsti saab temast siiski minevik.
Peamiselt välismaa seljakotimatkajaid majutanud legendaarne peohostel Monk’s Bunk (kus kuulujuttude kohaselt polnud oodatud majutuma ükski kohalik ega enam kui 40aastane) on kolinud ära nii, justkui olnuks neil sellega tuline kiire. Kolmanda korruse aknad, kust inglise keeles huilgav noorsugu oma kõige pöörasematel hetkedel mööblit välja loopida armastas, pekslevad lahtiunustatutena tuules vastu majaseinu…
Mõned meetrid piki Tatari tänavat kvartali sisemuse poole jääv Loca on seevastu vähemasti nädalavahetustel olnud alati lahti suure valgeni – kirev ja kosmopoliitne kakofoonia seintele maalitud kirevaist papagoidest ning leti taga toimetavatest süürlastest-nigeerlastest-iraaklastest, kes suudavad pitsade, pudeliõlle, kibbeh-lihapallide ja ladinaameerikapäraselt maitsestatud kanatiibade abil igal ööl ära teenindada sadu põhjamaa näljaseid ja januseid. Ahnelt tänavale avatud uks punetava suuna valla, varitseb siinsamas ka Loca majanaabriks olev erootikapood Sex Max, mille veebilehelt leiab tähendusliku lause „lisaks laiale tootevalikule leiad meie sekspoodidest ka põnevad ja üllatusi täis videokabiinid, kus saab oma naudinguid toita nii privaatselt kui avalikult“. Aeg-ajalt vupsab poe uksest välja mõni naudingutoitja ja heidab enne hoonest eemale spurtimist kiirustavaid pilke mõlemas suunas.
Ning samas täielik rahu ja vaikelu sellesama hoone esimesel korrusel paiknevas vesipiibubaaris Piibumeka, mis täis tekstiile, lamasklemiskohti ja türgipäraselt kirevaid lambikesi. Ning vihm. Harjunud vaatepilt üle tühja hoovi kesknädalaselt tühja X-baari poole, kus pole kedagi peale üksiku baarimehe või -daami, kes lahendab ristsõnu ja ootab Godot’d kuni südaööni. Ja taas vihm. Üksik latern kiikumas majaseinal tuules ja heitmas üle hoovi oma pikki varje.
Varsti saab sellest kõigest minevik.