Kui seista Vabaduse väljakul ja avada aeglaselt silmad, näed sa enda ees väikest Kirde-Euroopa linna, mis ei suuda ega plaanigi millegagi üllatada. Siin on linnavalitsuse kandiline tellistest hoone ja väike teater, on külma õhkav luteri kirik, paleenimeline hotell ja põõsaste varjus üksik mälestuskivi. On inimesed, kes ootavad ettenähtud kohtades vaikides oma busse ja tramme – troppis koos otsekui tuvid –, ning vaid aeg-ajalt rikub vaikelu mõni üksik üldrahvalik jooksuüritus või vilkurite sähvides mööda kiirustav politsei. Kuid keset seda konservatiivset väljapeetust ja ärakorraldatust tungib punaste neoonreklaamide kumas pildile üksik mardisant: Tatari tänav. Otsekui nümfomaan, kel portsigar roosa paelaga reie küljes; otsekui meremehesärki kandev ahvike, kel karvane näpuots rõõmsalt ninasõõrmes, piilub ta välja otse eliitkooli ja eliitärihoone vahelt ning ihkab ärimeeste, (kiriku)õpetajate ja linnaisade kõrval samuti portreepildile, häbenemata keskit.

Kuid varsti saab temast siiski minevik.

Tegelikult ei lähe lammutamisele ju palju, kõigest kaks vanemat halliks krohvitud maja aadressil Tatari 1, mille enam kui sajandivanust ajalugu reedavad tänaseni hoovipoolsete seinte küljes nähaolevad hobusesidumisrõngad. Vastavalt ettekirjutustele (ja ehk ka õrna lohutusena) peaks tükike arhitektuurilise väärtusega majafassaadi säilima koguni selle kuuekorruselise mustavalt modernse büroohoone välisseinas, mille kinnisvarakontsern Kawe 2021. aasta sügiseks krundile püstitada plaanib. Kuid siiski kaob terve pisikeste ettevõtete mikrokosmos, mis suutsid oma äri ajada üksteise kõrval märkimisväärse tolerantsusega. Aasta lõpus sulgeb ehitustegevusele eelnevate arheoloogiliste väljakaevamiste tõttu oma uksed vesipiibubaar Vesipiip, mille nahkdiivanitel armastas shisha’t pahvida ja kanget musta teed rüübata valdavalt venekeelne ja turjakam klientuur, sellal kui oktoobris-novembris peetakse viimane pidu maha vaid mõned meetrid eemal asuvas vikerkaarevärvilise orientatsiooniga X-baaris.
VESIPIIBUBAAR: Rahumeelne piibutuba slaavi muusikaga.
Foto: Mark Raidpere

Peamiselt välismaa seljakotimatkajaid majutanud legendaarne peohostel Monk’s Bunk (kus kuulujuttude kohaselt polnud oodatud majutuma ükski kohalik ega enam kui 40aastane) on kolinud ära nii, justkui olnuks neil sellega tuline kiire. Kolmanda korruse aknad, kust inglise keeles huilgav noorsugu oma kõige pöörasematel hetkedel mööblit välja loopida armastas, pekslevad lahtiunustatutena tuules vastu majaseinu…

Kes teab miks, kuid see tilluke krunt, mis pole suurt suurem kui korvpalliplats, on läbi aastakümnete olnud koduks sellistele äridele, kel pole olnud põhjust ööd peljata, vaid pigem tervitada. Just siin, tänaseks mahavõetud paplipuude varjus, kumas noores Eesti Vabariigis ju pikalt oma punakat patuvalgust striptiisibaarina esineda püüdnud bordell Lily, kus hullamas käimine tõmbas pahanduse kaela nii ühele toonasele ülikoolirektorile kui ka linnapeale. Tosin aastat tagasi sai Eesti Vabariik piisavalt vanaks ja tõsiseks, et lõbumaja likvideerida ja selle käitajad kohtu alla anda, kuid isegi nüüd toovad vanad mälestused (või ehk hoopis mälukaotus?) samu ruume kasutavasse X-baari vahel eakamaid meesterahvaid, kes vaatavad paremale ja vasakule ning pärivad baariteenindajalt siis usaldusliku häälega, et kus tüdrukud on.
KÜMNEND ÜHEGI PUHKEPÄEVATA: Vabameelsete ööklubina tuntud X-baaris käib möll nädalavahetustel, kuid paaril korral on juhtunud sedagi, et argipäeval mitte kedagi baari ei tule. Siiski on Tatari tänaval uksi lahti hoitud ligi kümme aastat jutti. Kus ja millal X-baar uuesti tegutsema hakkab, on veel selgusetu.
Foto: Mark Raidpere
Pikalt-pikalt paiknes sama hoovi piiril ka linna tuntuim burgerikiosk, ööpäev läbi avatud Söögiplats, mille ohtra roosaka ­majoneesikastmega immutatud kotletisaiad andsid kojuminekuks jõudu loendamatutele pimeda peale jäänuile. Nüüdseks on Söögiplats küll asendunud Jahuga, kus uksed suletakse ontlikult juba kell 22 ning menüü seisab koos peamiselt viigimarjamoosist, grillitud haloumist, extra virgin-oliiviõlist ja kohati kahekohaliste arvudega väljendatavatest hindadest.
AJALOO ILU: Tatari 1 krundi omanike hulka kuulusid sajanditagusel ajal „aadlikunaine Bendikta“, „pastori poeg Valdemar“ ja „vandeadvokaat Mihail“, kuid 6. oktoobril 1917 sai ta 85 000 tsaarirubla eest Hans Winnalile, kellest peagi sai üks iseseisva Eesti esimesi automüüjaid ning rikkamaid mehi. Selle suguvõsa käes oli valdus veel käesoleva kümnendi alguses.
Foto: Mark Raidpere

Mõned meetrid piki Tatari tänavat kvartali sisemuse poole jääv Loca on seevastu vähemasti nädalavahetustel olnud alati lahti suure valgeni – kirev ja kosmopoliitne kakofoonia seintele maalitud kirevaist papagoidest ning leti taga toimetavatest süürlastest-nigeerlastest-iraaklastest, kes suudavad pitsade, pudeliõlle, kibbeh-lihapallide ja ladinaameerikapäraselt maitsestatud kanatiibade abil igal ööl ära teenindada sadu põhjamaa näljaseid ja januseid. Ahnelt ­tänavale avatud uks punetava suuna valla, varitseb siinsamas ka Loca majanaabriks olev erootikapood Sex Max, mille veebilehelt leiab tähendusliku lause „lisaks laiale tootevalikule leiad meie sekspoodidest ka põnevad ja üllatusi täis videokabiinid, kus saab oma naudinguid toita nii privaatselt kui avalikult“. Aeg-ajalt vupsab poe uksest välja mõni naudingutoitja ja heidab enne hoonest eemale spurtimist kiirustavaid pilke mõlemas suunas.

Ning samas täielik rahu ja vaik­elu sellesama hoone esimesel korrusel paiknevas vesipiibubaaris Piibumeka, mis täis tekstiile, lamasklemiskohti ja türgipäraselt kirevaid lambikesi. Ning vihm. Harjunud vaatepilt üle tühja hoovi kesknädalaselt tühja X-baari poole, kus pole kedagi peale üksiku baarimehe või -daami, kes lahendab ristsõnu ja ootab Godot’d kuni südaööni. Ja taas vihm. Üksik latern kiikumas majaseinal tuules ja heitmas üle hoovi oma pikki varje.

Varsti saab sellest kõigest minevik.