Foto: Rauno Volmar

Eesti Ekspress sai Marti Kuusiku pere­vägivalla loo avaldamise pärast kõvasti pähe. Põhilise etteheitena kõlas ­küsimus, miks me sellest kirjutasime, kui oleks pidanud politseisse teatama.

Jätan siinkohal ära loengu teemal, mis vahe on ajakirjanduse töömeetoditel võrreldes politsei või kohtuvõimu omadega. Ajakirjanikud kuulevad vastikuid lugusid iga päev, aga toimetus ei hakka sellepärast veel avama infoletti kusagil politseiameti vestibüülis, et seal allikatelt kuuldud infokatkete põhjal politseile avaldusi treida.

Aga miks inimene ise seda ei tee?

Selles ongi küsimus.

Ükskord ammu hakkas öösel mu vastasmajas signalisatsioon undama. Esimese korruse poeaken oli sisse löödud ja mu unine silm fikseeris justkui ka liikumise hämaras poeruumis. Helistasin politseisse, kõõlusin põnevil aknal, kuni vilkurid saabusid, ja läksin rahus magama.

Perevägivallaga on asi keerulisem.

Mõistlik kohtunik ei alusta lepitusprotsessi, sest teab, et süstemaatiline jõhkard ei muutu ning pere lepitamine tähendab lihtsalt ohvri kannatuste jätkumist.

Olen kaubanduskeskustes korduvalt näinud pilti, kuidas ema last sakutab ja tema peale karjub, vahel lohistatakse jonnivat last nagu suhkrukotti enda järel. Need pildid kriibivad hinge. Paaril korral on mul olnud kange kiusatus minna emale ütlema, et kuulge, ta on ju teist väiksem ja vabandust, ka rumalam, proovige kuidagi hellemalt laps maha rahustada. Aga ma ei ole läinud. Sest mis asja ma ikka targutan ja teiste pereasjadesse sekkun (mõistan ju isegi, et jonniv laps on üks paras nuhtlus)?

Aga kui ma kuuleks öösel naaber­korteri seina tagant mütsatusi ja karjeid? Ja näeksin hommikul naabrinaist ­sinise silmaalusega? Tõenäoliselt ma küsiksin naabrinaiselt, kas saan kuidagi aidata, ja tõenäoliselt kuuleksin vastuseks, et pole midagi, kukkusin öösel köögis mitu korda, kõik on okei. Arvatavasti ma ei pöörduks politseisse. Meis on sügavalt juurdunud põhimõte, et musta pesu kodust väljas ei pesta ja kodus toimuv jäägu kodu­seinte vahele. Oma nina toppimine teiste ellu on halb toon. See arusaam kehtis veel mõni aasta tagasi ka politseis, kus tehti läbi­pekstud naistele selgeks, et peresiseste ­asjadega tuleb ise hakkama saada.

Nüüd on lähenemine muutunud. Politseid on koolitatud aitama, arste on koolitatud „libisemistest“ teatama ja turvakodusid, kuhu vägivalduri eest peituda, leidub ka. Mõistlik kohtunik ei alusta lepitusprotsessi, sest teab, et süstemaatiline jõhkard ei muutu ning pere lepitamine tähendab lihtsalt ohvri kannatuste jätkumist. Naabrid-pealtnägijad on muutunud kodanikena tundlikumaks ja julgemaks. Võrreldes 1993. aastaga, kui Kanadas toimus esimene ohvriuuring (ja ÜRO sõnastas koduvägivalla mõiste), on ühiskond kõvasti targemaks saanud. Lugemissoovitus meie siseministrile: Lucy Bancrofti raamat „Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed“ (ilmus MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus väljaantuna aastal 2013) seletab tausta laiemalt.

Püüan leida vastust Erik Moora tänase Ekspressi juhtkirjas esitatud küsimusele: „Mis on vägivallal pistmist lähisuhtega – perega, armastusega, toetusega, kooseluga, lähedusega?“ Ei olegi.

Vägivaldsus on meetod – hirmu tekitades saavutatakse võim teise inimese käitumise, mõtete ja tunnete üle. Tugeva kontrollivajadusega isik käitub läbimõeldult ja ettekavatsetult. Impulsiivsus, raske lapsepõlv ega alkohol ei põhjusta vägivalda. Agressor jõhkrutseb ju ainult oma lähedastega, mitte näiteks ülemuste või partei­kaaslastega. Vahel muutuvad agressiivseks ka autistid, sest nad ei oska suheldes ­ennast adekvaatselt väljendada, ei saa päriselt aru, mis nende sees ja ümber toimub.

Vägivaldsel käitumisel pole pistmist tülitsemisega – tülisid, eriarvamusi ja nen­de ka häälekaid lahendamisi tuleb ette igas peres. Selle tülimudeli kohta võib kasutada vanasõna „kaks kõva kivi ei jahvata head jahu“, aga see pole perevägivald.

Perevägivallal pole pistmist ka pikantsevõitu sadomaso suhtemängudega, kus üks võtab näiteks „kuuleka orja“ ja teine „piitsutava orjapidaja“ rolli. Võrdsed partnerid võivad oma fantaasia magamistoas lendu lasta politsei sekkumist kartmata! Ja eriti vähe on perevägivallal pistmist lähedusega, toetusega, armastusega.

Ainus võimalus hirmuvalitsejat ravida on tal endal. Keegi teine ei kasvata teda ümber, kuni ta on veendunud, et tema voonake vajab halva käitumise eest karistamist.