Eelmisel nädalal tõmbasin Tartus arstiõpingute esimesele aastale edukalt joone alla. Kõik kusepõie kateetrid, toitmissondid ja veenikanüülid on selleks korraks paigaldatud. Hunnik arvestusi ja kontrolltöid ning kolm rasvast eksamit – tehtud tipp-topp ning dinosaurus elab!

Tulebki esmalt öelda, et vanus on lihtsalt üks number. Ehkki vananemisega peaksid kaasuma mitte ainult hallid juuksed ja kortsud, vaid ka alopeetsia (juuksekadu), osteoartriit (liigeskõhre kahjustus), presbükoos (kuulmislangus), katarakt (läätsekae), kognitiivsed häired ja krooniline madalatasemeline põletikuseisund, jätkus mul ometi kenasti ajurakke nii anatoomiale, keemiale, bioloogiale kui ka füüsikale. Me, dinosaurused saame kõigega hakkama. Kui läks materjali kallal higistamiseks, siis higistasime me kõik, kogu Eesti tulevik – nii noored kui vanad.

„Hiina viirus“ meid ei murdnud. Nii tublisid, andekaid, ilusaid ja õpihimulisi inimesi ongi raske murda. Ta vaid kõigutas meid natuke. Aga me kolisime internetti ja lõpuks jäime igatsema vaid professor Ursel Soometsa meeleolukaid keemialoenguid ning süvapreparatsioonikursust. Töö laipade kallal lükkus edasi sügisesse, sest laipu ju interneti kaudu ometi ei prepareeri.

Muidugi väga-väga palju asju me õppisime, ka koroonaajal. Tuhanded slaidid, sajad leheküljed. Mõni käis isegi haiglas tööl.

Õppisime, et inimesel ja äädikakärbsel on väga palju samu geene, kuigi välja näevad need kaks looma väga erinevad.

Või et pole vahet, kui palju on inimesel ajurakke, tähtsad on nendevahelised ühendused.

Pidime teadma kõike kirpude, sääskede, täide, puukide, paelusside, lameusside ja muude parasiitide eluolust.

Üksipulgi tegime endale selgeks, kuidas konn, kana ja inimene alguse saavad, kui seemnerakk ja munarakk teineteist leiavad. Ja mis siis edasi saab. Kuidas sõrmed teavad, et nad peavad kasvama sõrmedeks, aga mitte varvasteks, ning miks pea tekib sinna, kus ta on, aga mitte näiteks puusa külge.

On paras suugümnastika küsida vene keeles valuvaigistit ja palavikualandajat. Üks on boleutoljajuštšeje ja teine šaroponizajuštšeje…

Nüüd teame, miks on paabulinnul vaja nii uhket saba ning miks ei ole sünd, abiellumine või surm inimese elus kaugeltki nii tähtsad sündmused kui gastrulatsioon.

Selgus, et vaikimisi areneksime me kõik emasteks, kui ei toimuks teatud geneetilist sekkumist.

Teemaks oli kloonimine ja kunstlik viljastamine. Ameerikas saad oma surnud või surmasuus oleva lemmiklooma või võidusõiduhobuse kloonida. Tehakse 25 000–50 000 dollari eest uus.

Vaatlesime põhjalikult inimese arenguhäireid. Anentsefaaliat, mille juures puudub suur osa ajust, esineb sagedamini lastel, kes sündinud jaanuaris, sest aprillis on emal olnud foolhappe puudus. Aga Ameerikas on viis protsenti rasedaid alkohoolikud.

Et testosteroon on süüdi selles, et mehed vähem elavad. Ja pikaealisuse saladus on see, et kõhtu ei sööda täis mitte 100 protsenti, vaid 80 protsenti.

Et pärast reproduktiivse ea lõppu ei ole naised päris kasutud, vaid panustavad otseselt evolutsiooni, aidates hoida ja levitada oma DNAd lastelaste kaudu (seda nimetatakse vanaema hüpoteesiks).

Ühtlasi on tõestatud, et ekstreemsport mõjub halvasti immuunsüsteemile, eriti vanemas eas. Palju halvemini kui tugitoolisport. Keskealistele on triatlonid ja maratonid vastunäidustatud. Samas mõõdukas stress ja isegi väike alkohol olla

tervisele kasulikud. Pikendavad eluiga ja hoiavad ära veresoonkonnahaigusi. Kõige kauem elavad inimesed, kes magavad 6–7 tundi ööpäevas, mitte rohkem.

Aga suitsetamine tapab. Ta lühendab meestel elu keskmiselt 13 aastat ja naistel 14,5 aastat. Kes on 60+ ja tahaks natuke nooreneda, saab USAs osta endale vereplasma ülekande kelleltki puberteediealiselt. Üks doos maksab 8000 dollarit.

Me õppisime peensusteni hiire testiseid ja kassi munasarja, solkme emakat ning konna ja kana embrüoloogiat.

Vaatasime, kuidas raskmetallid inimest kahjustavad, ning avastasime, et suguliselt paljunevad organismid reeglina väldivad paarilisi, kellel on haruldased või ebatavalised tunnused. Välja arvatud inimene, kes enamasti otsib kedagi „erilist“.

Me rändasime läbi kogu meditsiiniajaloo alates Antiik-Kreekast kuni tänapäevani. Kuidas umbluu-meditsiinist, mis diagnoosis taevatähtede ja aastaaegade abil, sai moodne meditsiin. Aadrilaskmisest anesteesia, niisama filosofeerimisest geenitehnoloogia. Kuulsime, kuidas katk ja muud surmatõved Euroopas möllasid, kuidas naistest said täisväärtuslikud inimesed ning kuidas habemeajajate tsunftist said kirurgid.

Arutlesime muu hulgas „inimtõuaretuse“ ehk eugeenika positiivsete aspektide ja isegi 20. sajandi totalitaarsete režiimide positiivse panuse üle meditsiini ja tervishoidu. Hitlerit ei rehabiliteerinud.

Anatoomias olime just aju pähe saanud, kui kooli uks sulgus. Süda, arterid, veenid, lümfisüsteem, vegetatiivne närvissteem, impulsside juhteteed, kraniaalnärvid, spinaalnärvid jm – kõik selle pidime endale selgeks tegema arvuti taga. Eksamil tuli teada kõike. Kuhu kinnitub suur tagumikulihas ja mis ta puusaliigesel aitab teha. Mis augud ühendavad koljupõhimiku keskosa või trummiõõnt sisekõrvaga. Kus täpselt paikneb eesnääre. Millised on kusejuha osad ja mehe kusiti kitsused. Mis lähtuvad plexus brachialis’e mediaalväädist ja kuidas käib kilpnäärme verevarustus. Kuidas toimub labakäe palmaarse külje nahainnervatsion ning mida innerveerib nervus fibularis. Kuidas kulgeb maitsmistee keele esimeselt kahelt kolmandikult ning kus paiknevad basaaltuumad. Kirjelda ristikäärsoole sümpaatilist innervatsiooni jne.

Histoloogias võtsime inimese juuksekarvast varbaotsani läbi. Alates sellest, kuidas kulgeb menstruaaltsükkel ja arenevad lootelehed, lõpetades kõikide eri kudede üksikasjaliku tundmise ja organite ehituse kirjeldamisega. Sooritada eksam rohkem kui 1000 slaidi materjalile – tehtud!

Keemias, kus ma veel eelmisel aastal ei teadnud õieti sedagi, mis on aatom või elektron, joonistasin kevadeks peast aminohappeid, tsükloheksaani vannkonformatsiooni, märkisin kiraalseid tsentreid ning arvutasin mängleva kergusega valgu isoelektrilisi punkte. Ei ole midagi elementaarsemat kui joonistada näiteks 1-(4-klorofenüül)-4-(N,N-dimetüülamino)-2,3-dimetüülbutaan-2-ooli molekul.

Meditsiinilises vene keeles oskan nüüd öelda: „kukkusin hüppeliigese pooleks ja oleks vaja kipsi panna“ või „mul on kurguvalu, bornhiit, südamekloppimine, kõrge vererõhk, unetus ja lisaks ajab ka veel iiveldama ning seetõttu vajaksin haiguslehte“ või siis „palun mulle palavikualandajat, naistepuna, kaaliumpermanganaati ning soovitage veel midagi köha- ning põletikuvastast” või hoopis “dr Kuusk võtab vastu esmaspäeviti ja teisipäeviti Maarjamõisa haiglas teisel korrusel palatis number 20, aga üleriided jätke palun garderoobi. Kas teil saatekiri ikka on?".

On paras suugümnastika küsida vene keeles valuvaigistit ja palavikualandajat. Üks on boleutoljajuštšeje ja teine šaroponizajuštšeje…

Väärikas vananemine ei seisne niivõrd rahas, kuivõrd tervetes lähisuhetes ja nende mitmekesisuses.

Õppeaines „Meditsiiniteooria ja -eetika“ sain lõpphindeks tubli A. Kuigi suutsin siin kõik õppejõud ära ehmatada, kriipisin nende hinge ja pidin isegi dekanaadis vaibal käima selgitusi andmas. Kardeti, et äkki mõjun tulevikus oma patsientidele halvasti, olen neile koguni ohtlik (mis siis, et sõbrad võivad kinnitada, et olen kõige ohutum ja leebem inimene maailmas).

Me nimelt pidime arutlema, koodeks silme ees, mitmesuguste eetikat puudutavate teemade üle. Väärika vananemise osas oli asi selge. Mina kirjeldasin seda umbes nii, et väärikas vananemine on üle elutee mõttelise vahefiniši astunud inimese positiivne ja elujaatav psühhosotsiaalne seisund. Ta ei ole lihtsalt meditsiiniline, majanduslik või olmeküsimus.

Väärikas vananemine peegeldab inimese elukvaliteeti sellel perioodil, kus rakkude uuenemine pidurdub, füüsiline (ja mõnel juhul ka vaimne) võimekus hakkavad vähikäiku tegema ning inimene teadvustab, et üle poole teest on juba käidud. Olmeküsimus on ta muidugi ka: kas ma suudan (kas on tervist) vanast peast iseendaga ja oma vajadustega hakkama saada. Kas tervis võimaldab ringi liikuda või pean lebama voodis. Kuidas on pissil ja pesemas käimisega. Kas kõrvakuulmine peab. Kas näen oma lapselapsi või seda, kui sein eest vastu tuleb. Kas suudan endale ise süüa teha ning toidu ka poest koju tuua jne.

Aga eelkõige peitub vananemise väärikus heas tujus, toonuses ja elurõõmus. Kuigi ma ei liigu ja hüppa enam nagu poisike, väsin ja pean vahel kännu otsa maha istuma, saan ometi teha asju, mida armastan ja mis teevad meele heaks. Tunda ja kogeda elu maitseid, värve, lõhnu ka 80- või 90aastaselt. On mõtteteravust, et lahendada ristsõnu, „vunki“, et käia naabrimees Antsuga kalal, tõmmata lõõtspilli ja joriseda sõpradega pargipingil poliitikast, käia proua Maiega rahvatantsuringis, lapselapsega ujumas jne – kellele mis... Mitte kõmpida muudkui arstide vahet, et need pingsalt järjest uusi tervisehädasid leiaksid – sest „elu on ju raske ja ebaõiglane“, „pinss“ väike jne...“ –, vaid öelda, et vanus – see on lihtsalt üks number.

Ehkki põhiseadus seda nii sedastab, ei ole indiviidi väärikas vananemine kunagi riigi teha. Riik ei saa olla kodaniku jaoks väärika vananemise tagaja. Ka näiteks riiklik pension (mis veel eelmisel sajandil oli üks väärika vananemise keskseid elemente riikides, kus see oli piisavalt suur) on suuresti oma aja ära elanud. Sest maailmas on väga vähe riike, kes suudavad oma eakatele pensioni kaudu mõnusa vanaduspõlve kindlustada. Ja üha enam leidub väärikalt vananevaid inimesi, kes töötavad rõõmuga ja avastavad uusi asju veel ka pensionieas. Väärikas vananemine ei seisne niivõrd rahas, kuivõrd tervetes lähisuhetes ja nende mitmekesisuses. Selles, kui õnnestub elada kuni lõpuni koos oma järeltulevate põlvkondadega, saades osa nende rõõmudest ja muredest. Mitte olles neile koormaks, vaid rõõmuks: andes oma kogemustega neile lisaväärtust. Nähes oma (eelkõige moraalse ja vaimse) pärandi edasi kandumist ja tõdedes, et elu on olnud tähenduslik, mõttekas, viljakandev. Ükski hästi varustatud hooldekodu ei asenda kunagi selliseid lähisuhteid. Väärikas vananemine ei seisne ka kannatuste meeleheitlikus vältimises, nende ennetamises näiteks eutanaasia abil. Meditsiin peaks eelkõige keskenduma sellele, kuidas kindlustada eakale võimalikult inimväärne elu, mitte sellele, kuidas ta jõuaks võimalikult meeldiva ja valutu surmani. Väärikas vananemine seisneb ühtlasi surma mitte kartmises – omadus, mis iseloomustab näiteks inimesi, kes on veendunud hauataguses elus.

Kuid järgmisena teemana võtsime käsile reproduktiivmeditsiini eetilised aspektid.

Lauale pandi küsimus, kas alaealine võiks teha aborti ilma vanema nõusolekuta. Mind tõsiselt šokeeris, kui vähe meie naistearstidest õppejõud ja mu tulevased kolleegid arvestavad abordi puhul veel sündimata lapse õiguste ja „ootustega“. See on ju tore, et abortide arv on Eestis järjepidevalt vähenenud, aga ...

Väljendasin, et arstid paratamatult oma töös ka tapavad inimesi. Mina ka oleksin tapja (küll mitte selle sõna õiguslikus, küll aga sisulises tähenduses), kui otsustaksin välja lülitada vegetatiivses seisundis ja paranemislootuseta patsiendi elus hoidmiseks vajaliku aparatuuri, et säästa meditsiiniressurssi. Aga eluküünlaid kustutavad tänapäeval ka naistearstid, tehes aborte.

Räägitakse naise autonoomiast otsustada abordi üle. Aga naine (tegelikult omal moel ka mees) oma õiguses „paljuneda“ ehk siis rasestuda, last kanda, sünnitada peaks üldjuhul olema kohustatud arvestama lapse õigusega elule ning lapse õigusega omada bioloogilist ema ja isa. Laps ei saa olla võrdne aksessuaariga, millest võime loobuda, kui me seda päriselt ei taha, või mille võime endale muretseda lihtsalt raha eest, kuna see on moes.

Sellest lähtuvalt ei peaks minu arvates rasedusi katkestama juhul, kui rasestumine ei ole toimunud seaduse mõistes vägivaldselt ning kui sündimas on terve laps, kes ei kujuta mingit ohtu ka ema tervisele. Kuidas saab lihtsalt öelda, et keegi pole oodatud, kes on terve mõistuse juures olles valmis tehtud?

Minu arvates ei pea olema ilmtingimata isegi katoliiklane (kuigi kristlane ma tõesti olen), et nõustuda: kui me leiame, et abordiõiguste piiramine pärsib naiste õigusi, siis ärme unusta, et naise õigus aborti teha käib lapse eluõiguse arvelt. Kumb on olulisem, selle üle võime vaielda, kuid üks on kindel: laps, erinevalt naisest, ei saa siin oma õiguse maksma panemise nimel absoluutselt mitte midagi teha ega öelda. Abordidebatis jääb ta alati kõige nõrgemaks osapooleks, kellest sõidetakse lihtsalt „humaanselt“ üle.

Kui leiame, et naist ei tohi sundida last ilmale tooma, sest kedagi ei tohiks sundida tegema seda, mida ta ei taha teha, siis vaevalt et laps surra tahab – aga kes temalt selle kohta küsib?

Lisaks sellele, et noortele räägitakse söögi alla ja peale rasestumisvastastest vahenditest, milleta ei peaks sõnajalaõit otsima minema, peaks neile vähemalt sama palju rääkima ka isetust armastustest, hoolimisest, abieluõnnest, emaks ja isaks (vanaemaks ja vanaisaks) olemisest, laste kasvatamisest – pereelust, kus kõik lapsed on 100% oodatud. Ei saa olla nii, et kõik probleemid lahendab hetkega ära kumm või tablett.

Öeldakse, et naine peab „seda rasket koormat“ üheksa kuud kandma ja oma isikliku keha arvelt suuri ohverdusi tegema, järelikult peaks naisel olema ka suurim sõnaõigus abordiküsimuses – aga kas siis rasedus on haigus? Midagi patoloogilist? Rasedus ei ole mingi saatuse hoop, paratamatu tõbi, millesse halva õnne korral „jäädakse“ ja mida meditsiin peaks tõttama võimalikult efektiivselt ravima. Rasedusele eelneb üldjuhul siiski täiesti teadlik valik kasutada või mitte kasutada õigel ajal õigeid rasestumist vältivaid vahendeid. Palju olulisem kui küsimus, kuidas hoida ära mittesoovitud laste sündi siia ilma, peaks olema küsimus, kuidas jõuame selleni, et ükski mittesoovitud laps ei saaks isegi viljastatud.

Aga see selleks. Kokkuvõttes selgus, et arvamuste paljusus on ülikoolis küll teretulnud, kuid mina läinud vastuollu meditsiinieetika ühe põhialuse - kollegiaalsuse põhimõttega, sildistades oma õppejõude mõrvariteks. Näotu lugu. Aga parim tõestus, et need asjad said lõpuks kenasti ja sõbralikult ära klaaritud, on minu meditsiinieetika kursuse lõpphinne A. Eetika hästi omandatud, praktika kaudu!

Ja nüüd siis suvepuhkus. Aga me juba igatseme sind, sulnis koolimaja, armsad professorid. Epidemioloogia, patofüsioloogia, immunoloogia, mikrobioloogia jne - andke ainult ette.