TOIVO TÄNAVSUU ÕPIPÄEVIK | Koletis selili!
Me kõik kartsime teda. Mõni rohkem, mõni vähem.
Tal olid veripunased hõõguvad silmad ja hirmsad kihvad. Tema limasest suust purskas tuleleeke. Ta möirgas nagu tiine emakaru. Ainuüksi mõte temast pani vere tarretuma.
Ta hiilis ligi ja ehmatas meid pimedates nurgatagustes. Meie mõtted olid pantvangistatud tema poolt. Koos lõõtsuva tormituulega kummitas ta meid sünges sügisöös akende taga. Ta röövis meilt hingerahu ja turvatunde. Me värisesime jõuetult aga ta nautis seda. Tema õel irvitamine lõikas kilavalt läbi terase.
Ta varitses meid kui jahisaaki. Oma jälkide teravate küünistega oli ta iga hetk valmis meile kõrri kargama, et meid nagu vampiir verest tühjaks imeda.
Me saime oksüdatiivse stressi ja hakkasime enneaegselt vananema.
Keegi lohutas, et me saame (temaga) hakkama. Aga hing jäi värisema ka lohutajal. Reaalselt ei teadnud meist keegi, kas ta neelab meid elusalt või mälub enne läbi. Kui palju meile veel üldse on antud.
Kuni sel nädalal olime sunnitud temaga keemikumis kohtuma palgest palgesse. Tema nimi oli füüsikalise keemia kontrolltöö…
Ja ära sa märgi kohe mitte: me panime kõik endast maksma ja keerasime tal kaela kahekorra!
Mitte ükski asi ei ole mulle koolis rohkem unetuid öid ja stressi toonud, kui see kontrolltöö. Hübridisatsioon, kiirgused, kvantarvud, puhverlahused, osmootne rõhk, aktiivsused, dissotsiatsiooniasjandus ja hüdrolüüs, katalüüs ja muusugune rasket vastupanu osutav värgindüüs.
Ja nagu selgus, tegin ära!!!
Tegelikult võtame me siin Tartus kõik järjest uusi kõrgusi. Nagu Usain Boltid, kes muudkui jooksevad omaenda maailmarekordeid üle. Me arvasime, et luud on rasked (ära õppida), aga meil polnud aimugi kui raskeks osutub kolju. Mõlemad tänaseks tehtud, purgis! Kui nüüd kolju tundus üsna keeruline (te ei usuks ealeski kui palju seal igasuguseid auke, mulke, kanaleid sees on), siis nüüd loeme lehekülgede viisi lihaseid kokku ja varsti oskame igat närviniiti ka nimepidi kutsuda. Andke aga ette, me saame hakkama!
Kui siit edasi mõelda, siis nii võiks kõrge eani välja panna. Elukestev õpe, aju töötab nagu koorelahutaja, ei mingit märki Alzheimerist, järjest uued ülikoolidiplomid: ja oi kus me siis kaheksakümnestena juba välja jõudnud oleme!
Isiklikus plaanis: minu areng keemias on olnud lihtsalt meeletu. See on olnud umbes sama kiire kui, ütleme, ma arvan septembri alguses, et autoralli on tõesti üsna tore asi, võibolla sõidaks ka veits. Ja oktoobri lõpus juba kihutan Kataloonias sekund-sekundis Ott Tänakuga. Lihtsalt ulme. Mäletan, kuidas esimestes keemia loengutes kukkusid jäsemed, kolksti, jõuetusest lauale: ma ei saanud peaaegu mitte midagi aru, mida meie kallis õppejõud tahvlile joonistas. Aga nüüd: kontrolltöögi puha ära tehtud. Up next: kolloidkeemia.
Üldiselt me õpime siin mitte vähe. Kuulsin, et mõned kursakaaslased õpivad iga päev, hommikust õhtuni ja ööselgi. Nädalavahetustel istuvad juba enne kukke raamatukogudes ning uinuvad ainult siis, kui kukuvad ära (pärast liitreid Red Bulli ja kohvi). Nad on loobunud trennidest, hobidest, meelelahutusest, eraelust, vanematest, sugulastest jne selleks, et õppida (ok, see võibolla on siiski linnalegend). Igatahes ma ka üldse ei kurda, et õppida oleks vähe ja vaba aega paljuvõitu.
Mis tarkuseteri siis olen nokkinud vahepeal?
Täna rääkis Elle Põldoja meile anatoomias seedeelunditest. Väga innustav loeng! Saime teada, et kes palju räägib, läheb paksuks, sest rääkimine eritab sülge, mis tõstab söögiisu. Professor Põldoja peatus ka igasugustel dieetidel ja maovähendusoperatsioonidel, tuues välja, et parim soovitus kaalulangetuseks on siiski vähem süüa. Geniaalne!
Ükspäev selgus, et hambaravil kasutatakse valuvaigistit lidokaiini, mis olevat konsistentsilt väga sarnane kokaiinile! Kokaiini vend surub seega maha meie valuhaistingud seal, kuhu tuleb külla hampapuur.
Nüüd tean ka, et forellist võib saada listeeria, aga austritest koolera.
Et neegritel on üks suurim närv - nervus ischiadicus ehk issjasenärv, aga valgetel on neid kaks.
Et elus ei olegi kõige olulisem mitte sünd, abiellumine või surm, vaid hoopis gastrulatsioon. Järgmine kord, kui sõbraga kohtud, ära küsi temalt, kuidas tal käsi käib. See on mõtetu küsimus. Küsi hoopis kuidas gastrulatsioon läks?
Et väikesed tüdrukutited võivad karjuda, palju tahavad. See neile trenni eest. Kuna tited jõusaalis ei käi, siis las kisavad ja musklid kasvavad. Aga poisid ei tohi karjuda, võivad songa saada.
Siis on meil esmaspäeva õhtuti üks õppeaine “sissejuhatus erialasse” mida kõik palavalt armastavad. Sest see on küllaltki mõtetu. Õpime seal suhteliselt elementaarseid asju a’la et viisakas inimene ütleb tere, ei räägi liiga palju, ei jäta tualetis käies prilllauda üles ning kui teeb slaidiesitlust, siis ei pane kogu infot slaididele hunnikusse. Sel esmaspäeval kuulsime tolles loengus, et jänes, kes kogu aeg valesid otsuseid teeb, on üsna kiiresti lõunasöök. Ja et Inglismaal loetakse e-kirja saatmist täiskasvanuks saamise tunnuseks.
Õppejõud paljastas auditooriumi ees ka ühe vägagi šokeeriva fakti, mida ma näiteks ei teadnud: ta ütles sõna-sõnalt, et ülikoolis on õppejõud “kohati pervod”. Lõin kiirelt wikipediasse sisse perverdi definitsiooni ja kananahk tuli ihule. Täiesti uus teadmine alma materi kohta. Ma seni arvasin, et õppejõud on (vähemasti suures lõviosas) normaalsed inimesed.
Ükspäev aga räägiti koolis kaks korda vähiravifondist. Esimesel korral bioloogia praktikumis, kus me valmistasime hiire põrna ja müeloomikasvaja rakkudest hübriidid ja andsime neile rammusat sööki, et nad paljuneks ja meile antikehi muneks. Tuli jutuks, et moodsad immuunravimid toimivad sarnasel printsiibil, mobiliseerides läbi antikehade meie organismi “scoutspataljoni” kasvaja vastu. Teisel korral tuli bioloogia loengus juttu haigusest neuroblastoom, mille ravi võimaldas vähiravifond väikesele Annabelile.
Anatoomias on põnevuse nuppu juurde keeratud. Nüüd tõmbame valged kitlid selga, kummikindad kätte ning asume laibakumis laipu inspekteerima. Pistame sõrmi erinevate lihaste ja kõõluste vahele ja mõtleme: kuidas seda, teist ja kolmandat asja nüüd nimetatigi. Käsi kõhuõõnde ja loetle üles mitme kihi lihased, ikka meie armsas emakeeles ladina keeles.
Siin kõlas ka üleskutse, et kõik suure hurraaga gripi vastu vaktsineerima. Ma ei lähe. Miks, sellest võin teinekord pikemalt pajatada.
Uued uudised minu arstiõpingutest juba varsti-varsti. Seniks au revoir ja nagu isake Lenin ikka ütles: "Õppida, õppida, õppida!"
