Täna hommikul oli meil kolju arvestus (29 erinevat luud, ämbritäis ladinakeelseid termineid, peast). Sisenesime mõni minut enne üheksat kahekesi klassiruumi ning õppejõud palus meil kordamööda koljul ette vuristada augud, muhud, lohud, avaused jm. Nimetage trummiõõne seinad. Nimetage silmakoopa ülemist osa moodustavad luupinnad. Mis närv see siit (ühest kolju põhimiku august) välja tuleb? Ja nii edasi, ajaliselt umbes natuke alla poole tunni.
Tunnistasin juba alguses õpetajale, et ega see kolju kerge lugu ei ole. Ta naeratas armsasti ja ütles, et elu ei peagi kerge olema. Pakkusin, et võibolla on 38-aastaselt siiski aju kapasiteet väiksem kui 20-aastaselt. Ta naeratas taas ja imestas, et kas siis keskealised peaksid end minu arvates täiesti maha kandma. Muidugi ei peaks :)
Tean kaastudengeid, kes ei teinud läinud nädalavahetusel mitte midagi peale kolju õppimise. Me näeme unes koljusid. Keegi nägi unes, et kuulas sümfooniat nimega “phterygopalatina”. Mul jätkus ka muid tegemisi: koristasin kodu, tegelesin laste muredega, kirjutasin valmis ühe meditsiiniteemalise artikli Ekspressi, kiitsin Kultuurikatlas toimunud Mosaiik koguduse gospelteenistusel Jumalat jne. Muide õpik “Inimese anatoomia” oli gospelteenistuse proovis kaasas, vahepeal pistsin nina raamatusse.
Ja tegelikult läks väga hästi. Õppisin piisavalt ja sain arvestuse hindeks tugeva B. Valesid vastuseid praktiliselt ei olnud, mõningad detailid, nagu näiteks alalõualuu canalis mandibularis ja fossa diagastricad ei tulnud lihtsalt meelde. Olen õnnelik!

Nüüd tean, et disko ei tähenda ladina keeles sugugi tagumiku vänderdamist teatud rütmis, vaid hoopis õppimist.

Üks inimene seletas mulle ära, miks arstitudengid peavad nii palju õppima. Sest kui nad õpiksid liiga vähe, võiksid sellel olla fataalsed tagajärjed patsientidele. Mõistetav aga minu arvates võib fataalseid tagajärgi põhjustada ka mõni väheõppinud filoloog või majandusteadlane.
Mis veel? Eelmisel nädalal oli meil nn rebastenädal. Sain ametlikult arstitudengiks. Linkbergi auditooriumis linastus meie õppegrupi lühifilmike teemal geriaatria reality show (“Armastuse saar - eakate eri”), kus mängisin vanamees Antsu, kellel armastuses ei vea ja kes saab filmi lõpuks (ajutisest õnnetundest tingitud) südamerabanduse. Sellest filmist siin ka üks kaader lisatud. Veel pidime ajama mööda Tartut erinevaid õppejõude taga ja nendega pilti tegema. Oli muidki rebaseülesandeid.
Neljapäeva õhtul leidis biomeedikumis aset rebaste ristimine. Väga ägedalt korraldatud üritus, kus pidime oma kambaga valgetes kitlites läbima 12 erinevat ülesannet: täitma improviseeritud ööklubi põrandal lebavale patsiendi suhtes kiirabikaarti, evakueerima haavatuid improviseeritud lahinguväljalt, ajama aja peale õiges järjekorras selga kirurgiriided, pistma käe kaanega vannidesse ja tundma ära seal ligunevad organid, koostama laual ägisevate patsientide anamneesi ja määrama neile ravi, tundma meditsiinilisi abivahendeid ja kategoriseerima need valdkonna järgi, lahendama autentsetest hulludest ümbritsetud pimedas toas ühe numbrikombinatsiooni leidmise ülesande ja nii edasi. Oli väga asjalik ja meeleolukas tsirkus täie raha eest. Aitäh korraldajatele!
Mis tarkust veel on kogunenud?
Seda, et niisama molutamine on ikkagi kasulik (ajule). Nüüd tean, et disko ei tähenda ladina keeles sugugi tagumiku vänderdamist teatud rütmis, vaid hoopis õppimist. Ja kui baari lähed, ei ole õige küsida “palun mulle üks Martini”, tuleks öelda “palun mulle üks Martinus”, sest sõna Martini on mitmuses. Ühest piisab. Anatoomia loengus alustasime lihastega ja selgus, et mida vanemast peast jõusaali minna, seda väiksem on tõenäosus Schwarzeneggeriks saada (ikka hea teada). Biofüüsikas, mis on oma teoreetilises osas ausalt öeldes suhteliselt tuim, kirgastus siiski üks fakt: kui läbi kolba lasta magnetlaineid, mõjutab see meie valetamise või tõe rääkimise võimet. Ühes loengus anti meile kodune ülesanne koostada aruanne, kui palju meil päevas või nädalas millelegi aega kulub. Jah, miks on see ööpäev nii lühike, ainult 24 tundi? 36 oleks palju etem.
Kui keegi küsib, kuidas mul koolis läheb, vastan ikka “neljad-viied on.” Tegelikult pole see päris täpne. On A-sid ja B-sid (sisult 4 ja 5) aga on ka C-sid ja isegi üks D (erinevalt keskkoolist, kus 2 on halb hinne, on ülikoolis D veel okei). Näiteks ladina keele kontrolltöö läks üle kivide ja kändude. Sain C ja tundsin, et olen õpetajat alt vedanud, sest ta on nii hea õpetaja, aga mina...
Histoloogias tulistab pedagoog pisikesi "tunnikontrollikesi" pea iga nädal. Mõni läheb veidi rohkem aia taha kui teine. Aga sellest pole hullu. Kui mu naine kodus küsib “no kuidas siis nüüd nii, et C?” tean, et pean rohkem pingutama, sest standard on kõrge. Aga rahu: see pole sprint, vaid maraton.
On täiesti loomulik, et vähem andekad inimesed peavadki rohkem pingutama, et saavutada seda taset, kuhu andekad jõuavad mängeldes. Dinosaurused elavad. Elagu ka kuldne sügis. Olge terved!