Rebasekittel seljas, sisenesin koos arstiga suurde läbivaatustuppa. Seal olid kümned patsiendid, siblisid ringi arstid ja õed. Elevust rohkem kui rubla eest: selgus, et sellise kitliga (seljal põlevate silmadega rebane) ei olnud keegi varem seal käinud! Kuulasime kiirabiga või omal jalal saabunud patsientide kaebusi, otsisime kasulikke infokilde nende varasemast terviseajaloost, jälgisime nende elutähtsaid näitajaid ning sõelusime neid edasiseks: kes läks koju, kes uuringutele, kes jäi jälgimissaali. Dr Põld on väga tore inimene, kes teeb oma tööd hinge ja pühendumisega.

ARST JA TEMA VARI: Toivo ja dr Kristiina Põld.
Esimest korda elus kasutasin stetoskoopi: kuulasin ühe keskealise mehe südamerütmi ja hingamist. Mees tuli haiglasse kõrge palavikuga, kuid lahkus omal jalal ja naerusui. Arst järeldas, et palaviku oli üles visanud samal hommikul tehtud vähiravi. Teisel mehel oli südamestimulaator, millega sain tutvust teha.

Üsna palju oli ka noori mehi, selliseid minuvanuseid, parimas eas, mitte-veel-päris neljakümneseid ja nooremaidki, kel süda rikkis. Ehmatav! Aga tooni andsid muidugi eakad (päris mõtlemapanev, kui palju hallipäistel arstidega ja meditsiiniga kokku tuleb puutuda ning kui palju on nendega tegemist-toimetamist). Üks dementne vanahärra, kellel kirjade järgi süda väga rütmist väljas, muudkui leiutas seal voodis ja kiskus endal monitoride juhtmeid küljest ära. Ise voodis istukil, rõõsa ja tegus nägu peas. Kas keegi teab, kes ikkagi meie kõigi eest hakkavad tulevikus hoolitsema, kui me kavatseme massiliselt elada 100aastasteks ja kauemgi?

Intensiivravituba oli tol õhtul tühi, kuid märulit siiski sai. Vähemalt kaks patsienti pandi haigla turvameeste poolt käeraudadega (nende kasutamisegaga tagatakse lühiajaliselt patsiendi enda, teiste patsientide ja ravimeeskonna ohutust) voodi külge. Ühe neist tõi politsei: teismeline joobes kutt, psüühilise häirega. Kainestusmajad vastu ei võta, lastehaigla samuti mitte (seal pole turvamehi).

Aga mis kõige suurem elamus: olin rabatud, kui sarnane on see töö ajakirjanikutööga. Saginat ja siblimist täis läbivaatussaal võiks vabalt olla Ekspressi toimetus lehe trükikotta saatmise päeval. Kõik kerges stressis ja intensiivselt asja kallal. 17 aastat ajakirjandust võis vabalt olla ideaalne ettevalmistus vähemalt 20+ aastaseks arstitööks.

Ajakirjanik teeb intervjuu, arst „kuulab üle“ patsienti. Ajakirjanik tutvub dokumentidega, arst loeb tähelepanelikult läbi sissekanded e-tervise infosüsteemis. Kummalgi, ei ajakirjanikul ega arstil, ei ole aega, sest tähtaeg surub peale. Vaja on lahendust ja see sünnib: ajakirjanik saab artikli valmis, arst leiab patsiendile terviselahenduse (ravi).

Ajakirjaniku käes on sõna, nagu relv, mis võib hoolimatu kasutuse korral tappa. Ka patsient võib otsad anda, kui arst valesti diagnoosib või jätab olulise tähelepanuta.

Saginat ja siblimist täis läbivaatussaal võiks vabalt olla Ekspressi toimetus lehe trükikotta saatmise päeval. Kõik kerges stressis ja intensiivselt asja kallal.

Professionaalne ajakirjanik tajub õhust, mis on oluline, mis mitte, kes blufib, kes on siiras. Ka hea arst kasutab otsustamisel mitte ainult tuimi fakte, vaid paljuski oma kogemustepagasit. On stressi, on läbipõlemist – nii haiglas kui ka meediamajas. Hämmastav kokkulangevus kahe valdkonna vahel!

Igatahes naasin oma „öövahetusest“ täis inspiratsiooni ja tänutunnet. Kujutasin end vägagi ette just sellist intensiivset arstitööd tegemas. Pealegi oskan ma palju kiiremini arvutiklahve klõbistada (anamneese kirja panna) kui dr Põld :).

Mis veel uudist?

Koolis ahmime iga päev uusi vajalikke teadmisi. Näiteks, et kõõrdsilmsust saab ravida Botoxiga. Et maailma parim dieet kannab nime „söö vähem“. Et me peaksime kõik olema tänulikud oma emadele muu hulgas ka mitokondrite eest. Et talisuplus on väga soodne kaalu langetamise viis, sest suurendab kaloreid põletavat pruuni rasvkude (hülgestumist).

Et silm on üks suur blufivend. Kui keegi ütleb, et tal on sinised silmad, siis ta ajab jama: sinakat pigmenti ei ole olemas, on vaid kollageensed kiud, mis hajutavad valgust sinakalt, kui neid on vähem. Umbes samamoodi nagu taimed pole tegelikult rohelised, nad lihtsalt peegeldavad meile rohelist valgust.

Et aktsioonipotentsiaal on nagu allakäiguspiraal kõrtsis: muudkui jood ja jood ja jood ja jääkski jooma, kuni raha saab otsa, naine tuleb sind kõrtsi otsima või pannakse kõrts kinni.

Et veinid nutavad. Eriti kui neid liiga palju kaanitakse. Vedelik voolab väiksema pindpinevusega alast suuremale. Vaadake, pokaali valatud vein hakkab mööda klaasi sisepinda üles ronima, kuni gravitatsioon selle tilgana (pisarana) alla tagasi tõmbab.
Bioloogias õppisime, kuidas tsüaniidiga inimesi tappa. Aga anatoomias said lihased ära tuubitud ja vastatud nii, et „istu, viis!“.
Meil olid laibakumis kaks surnut – kes nad täpselt olid, ei tea, aga nimetame neid tinglikult Aaduks ja Peeduks. Kui kogu see õpihimuliste tudengite mass nendest pintsettide ja kummikinnastega üle oli käinud, tunnistasid isegi õppejõud, et Aadu ja Peedu on kuidagi närtsinud. Kes iganes te olite, kes oma maised kehad üliõpilastele annetasite: me täname teid, siiralt ja alandlikult! Tänu teile on meil nüüd lihased ja kõõlused selged nagu seebivesi. On erakordne privileeg õppida inimese ehitust päris inimeste peal: avada „kõhuluuk“ ja vaadata: ahah, siin on magu, siin soolikad, kaksteistsõrmik jne.

Aga palju vähem kui jõuluvana ja päkapikke ootame me järgmisena üldfüüsika arvestust, mis toimub detsembri alguses (optika, magnetism, mehaanika, kineetika ja muu värk). Töö on umbes samal päeva, kui me peame peast tulistama 40 erinevat koepreparaati (histoloogia preparaatide arvestus) ja üksipulgi kogu seedeelundkonna (anatoomia arvestus). Jah, advent tuleb tänavu korraliku ajuraginaga, aga ÜLIõpilased ei karda ussi ega püssi.

Koolivennad ja kooliõed on mul nii ägedad, et poeta või pisar. Kõik on nii tublid, targad, andekad, edasipüüdlikud ja ilusad. Korraldavad igasuguseid vanurite tervisepäevi ja vererõhumõõtmisi ja mida kõike.

Isegi vana kuri keemia on saanud armsamaks kui kunagi varem. Ükspäev sõitsin Tartu maanteel ja vaatan: etskae, kolloidosakesed vedelevad põllu kohal heinapallide vahel romantilise pilvekesena. Nummi.

Ja kaugel need nääridki enam on. Näe, keemikum sai eelmisel nädalal jõulurüü. Fassaadile riputati värvilised üksteisega ühendatud pallikesed. Umbes nagu aatomid või nii. Sulnis. Ja siis sai kaunistused biomeedikum. Sinna sätiti sellised tuleniidid, umbes nagu närvid või veresooned.

Nüüd ootan suure põnevusega, kuidas nad toovad jõuluhõngu laibakumi!